Nagu põuane maa (Ps 63)

Posted on by

Psalm 63 algab märkusega: “Taaveti laul ajast, kui ta oli kõrbes” ja kõneleb igatsusest.

Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara.
Sinu järele januneb mu hing,
sind ihaldab mu ihu
nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett. (s2)

Kõrbes nägi Taavet enda ümber kuiva, põudset, veeta maapinda ning võrdles seda oma olukorraga. Kõrbes kasvab taimi vähe või puuduvad need hoopis, sest seal pole vett. See on üsna trööstitu ja tühi vaatepilt. V.Salo tõlkes on “põlenud maa”, olgu siis päikesest kõrbenud või tulest põlenud, viitab see ikkagi elustava ja jahutava vee puudumisele.

Midagi sarnast oli ka Taaveti sees – nii hing kui ihu – kogu ta olemus – igatses Jumalat (s2). Ta oli näinud Jumala väge ja au (s3), kogenud tema heldust ja armu (s4 eri tõlked), abi, kaitset, toetust (s8-9). Aga nüüd on ta jälle ohus, keegi püüab teda hävitada (s 10). Ja Jumal tundub kaugel olevat.

Igatsus võib olla eriti tugev öösel, mõjutades unenägusid (Salo: “Magadeski seisad sina mu meeles”) või röövides une ( “sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal”) (S7).

Üldiselt tähendab igatsus kellegi või millegi puudumist, eemalolekut või mingit unistust. Inimestel on igasuguseid igatsusi ja unistusi, sest Jumal on andnud meile võime igatseda ja unistada. Mida/keda sina igatsed? Millest unistad?

Igatused ja unistused võivad motiveerida tegutsema, aga kõiki igatsusi täita ei ole meie endi võimuses. Osasid igatsusi ilmselt saabki täita vaid Jumal. Igatsedes ja otsides võib jõuda Jumalale lähemale.

Taavet igatseb aga konkreetselt Jumalat. Meenutades Jumala vägevust ja heldust, tahab ta teda ülistada, kiita ja tänada. Sest ta usub, et Jumal täidab ta hinge igatsused (s6. Salo: “Mu hing on täis head ja paremat”) ja annab turvalisuse (s8-9).

“… sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata!
Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind!
Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.” (s8-11)

Taavet tegi oma igatsuses laulu 63, aga mis siis, kui on nagu selles P.Simojoki laulus?

“…. kun ei laulu enää soi
Kun on vuodet vieneet ilon eikä mikään inspiroi
…. kun jalat juuttuu rutiiniin
Eikä sydämessään enää edes usko unelmiin”

“…kui enam laul ei helise,
Kui on aastad rõõmu viinud ja ei miski vaimusta,
…. kui sa rutiini takerdud
Ja kui südamest sul kõik unistused lahkunud”

Kui hinges enam ei helise, kui ei jaksa enam õieti igatseda ja unistadagi?

Aga ka selles laulus on julgustus. Tsiteeritud salmist jätsin enne välja fraasid ‘Ma ju tean, mis tunne on,…’ Keegi pole oma soomeugri masenduses üksi, on teisigi, kes nii kogenud. See võib viidata ka Jeesuse kaastundele. Ja edasi lähevad sõnad nii:

“Aga tean ka, et kui ise ei saa teha midagi, 
Jeesus ikka kannab hoolt su eest.”

Ja ka ülejäänud laulus julgustatakse ikka lootma Jumalale.

Jumal, sa oled olnud abiks varasemates raskustes. Sa oled lubanud olla meiega iga päev. Sa oled lubanud anda igavese ja igavikulise väärtusega elu. Aita ka madalseisudes ikka meenutada su heldust ja armu, abi ja toetust ning hoida kinni lootusest!

Muusikateraapiaks veel üks muusikaga versioon Psalmist 63

Ülestõusnud Kristus on üle iga valitsuse (Ef 1)

Posted on by

Efeslastele 1

Salmid 3-14 on eesti 1997.a piiblitõlkes pealkirjaga “Hümn Krisuse ülistuseks” ja see on tõesti väga pidulik kiidulaul, täis teoloogilisi nüansse, mille kõigi käsitlemine läheks pikaks.

***

“Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses” (3)

Alustatakse sellest, et Jumal on meid, usklikke õnnistanud “kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses” (s.3). Võib küsida, kas see vaimulik õnnistus vastandub VT lugudele, kus materiaalne jõukus oli õnnistuseks, või on kõik õnnistused mingitpidi vaimulikud?

***

“…tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses,  meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde…
Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda…” (4-5, 11)

Siin on juttu valimisest ja ettemääramisest. Kas Jumal valib ja määrab osa inimesi päästeks, oma lasteks ja pärijateks, aga teisi inimesi mitte? 

Loeme uuesti.
Jumal on meid Kristuses valinud … olema pühad ja laitmatud (s.4),
meid ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu (s.5)
ja Kristuses … oleme ette määratult saanud liisuosa (s.11). (‘Liisuosaga’ mõeldakse pärandit, viidates Iisraeli suguharude kunagisele liisuheitmise teel maa jagamisele, 4Ms 33:54).
Temas on meil lunastus, … andekssaamine (s.7), tarkus ja arukus  (s.8).

Valik, ettemääramine, lunastus (pääste), andekssaamine  ja muud õnnistused antakse Kristuses. Paulus kirjutas selle kirja usklikele (s.1), kes on Kristuses sellest ajast peale, kui nad kuulsid tõde Kristusest ja said usklikuks (s.13). Usklikud on niisiis valitud olema pühad ja neile on ette määratud mitmesugused õnnistused.
Aga kas kõik võivad usklikuks saada? Uskumiseks on vaja teada, mida uskuda. Sellepärast kuulutatakse evangeeliumi, sõnumit Kristusest. Need, kes on usklikuks saanud, on saanud Püha Vaimu (s.13-14). Kuipalju on aga uskuma hakkamise juures inimese, kuipalju Jumala tööd, seda siin ei täpsustata. 

***

“…mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse
ja armastusest kõigi pühade vastu,
ei lakka tänamast teie eest,
teid oma palvetes meenutades,
et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa,
teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi,
et te teaksite,
– milline lootus on tema kutsumises,
– milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees
 – ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.” (15-19)

Usklikke iseloomustab usk Jeesusessse kui Isandasse ja armastus, eriti pühade vastu. Paulus tänab nende eest ning palub meile veel rohkem Jumala äratundmist, s.h Tema lootuse, pärandi kirkuse rikkuse ja väe tundmist. Püha Vaim on siin abiks.

***

“Tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses oli kavandanud  aegade täiuse korraldamiseks,
et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.
Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi,
et me oleksime tema kirkuse kiituseks, …

[Jumala vägi] sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist
ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul,
ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.” (9-12, 20-23)

Kõik see valik, ettemääramine, andestus, tarkus jm on Jumala hea tahe ja plaan, et tema kirkus ja selle kiidetavus tuleks esile. Ta äratas Jeesuse surnuist ja seadis ta kõigekõrgemaks valitsejaks, üle igasuguste maiste valitsejate ja võimude. Tema riik ei ole sellest ilmast. Kuigi selle maailma valitsejad võivad pidada mõttetuid ja hävitavaid sõdu, kehtestada rahvale kahjulikke seadusi või teha muud halba, saavad usklikud Jumalale lootes igaüks oma võimalusi mööda kaasinimesi abistada ja toetada, külvates sellega headuse seemneid, ja jagada lootust Jumala riigile.

Lõpetuseks üks laul, inglise keeles ka kõnekate piltidega: Above All ( Üle kõigi nimede )

Mu rõhutud hing, oota Jumalat!

Posted on by

Psalm 42

“Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?” (2-3)
Nagu hirv ja iga muu elusolend vajab elamiseks vett, nii vajab inimhing tõeliselt elamiseks Jumalat – elavat, tõelist Jumalat, kes on väärt jumaldamist. Hing igatseb Jumalat, kes on elu ja jõu ja elumõtte allikas, kes on püha ja igavikuline, kõrgemal selle maailma pöörasusest ja samas armastavalt ligi igapäevaelu väljakutsetes. Alati pole see igatsus ehk eriti tuntav, aga vahel on talumatult suur – siis, kui Jumal tundub kaugel olevat.

“Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: “Kus on su Jumal?”  Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.” (4-5)

Jumal ei säästa meid alati selle maailma raskustest. See on üks olukord, kui Jumal võib tunduda kaugel olevat. Halvemal juhul keegi veel parastab ka, nagu selle psalmi kirjutamise ajal igasugu õnnetusi peeti Jumala hülgamise märgiks. Aga seda suhtumist esineb paraku ka tänapäeva kristlaste hulgas, vahel teadliku õpetusena, vahel heauskse kogenematusena. Tegelikult oligi tookord tegu Jumala karistusega, kui ta laskis oma rahva võõrale maale küüditada. Aga see polnud lõplik hülgamine. Ja nagu Iiobi raamat näitab, pole iga õnnetus sugugi karistus.

Psalmist nutab taga aega, kui ta sai olla koos Jumala rahvaga ja minna Jumala kotta, aega, kus ta sai koos teistega pidutseda, tänada, hõisata. Lisaks ta juhtis neid, st tal oli koguduses mingi roll, mida enam ei ole. Jumala lähedus võis talle seostuda Jumala kojaga, Jumala rahva kokkusaamisega, võimalusega mingis rollis teenida. Kus on Jumal nüüd, kui neid ei ole? Kus on Jumal siis, kui vastikud haigused takistavad kokkusaamisi? Või igasugu probleemid või haigused võtavad jõu teenida, panustada koguduses?
Jumal saab olla meiega kõikjal ja armastada meid igas olukorras, ometi vahel on raske seda kogeda.

“Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!  Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.  Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle. Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole. Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: “Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?” Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: “Kus on su Jumal?”.” (6-11)

Psalmist kutsub oma rõhutud hinge ootama Jumala abi ning meenutab Jumalat ja tema heldust. Teisalt tema hinges mässab endiselt nagu mäestikujõgede ja koskede veetulv. Kas suutis ta laulda tänu- ja kiidulaulu? Igatahes ei puudu ka tunne, et Jumal on ta unustanud ja jätnud kurvastama vaenlase surve alla. Ja lõpuks jälle refräänina oma hinge julgustamine Jumala abi ootama: “Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (12)

Jumalast ja kurjusest

Posted on by

Kuidas oleme Jumala sees (nagu A.Hiob ütles) või kuidas on Jumal kõikjal, aga ometi vahel ta nagu on ligi ja vahel mitte?
Mida öelda Jumalast holokausti läbielanule või preestri poolt ärakasutatule või muud suurt kurja kogenule?
Kuidas teades kõigest kurjast uskuda Jumala headust?
Või mida öelda kasvõi inimesele, kellele tundub, et Jumal lihtsalt ei vasta ta korduvatele palvetele?

Jumal on andnud meile valikuvabaduse ja vastutuse tagajärgede eest. Igale inimesele.
Ta ei pea sekkuma, kui me ise halvasti teeme. Jumal ei pruugi inimest ära päästa ka teiste inimeste kurjadest kavatsustest. 
Kurjus ei ole Jumalast, aga ta on andnud inimestele vabaduse teha nii head kui kurja. Jumal ei vastuta inimeste kurjade tegude eest, vaid kurja teinud inimesed vastutavad.  

Ka kristlased pole alati teistest paremad ja moraalsemad, kuigi seda neilt tavaliselt ootame. (Me kõik oleme alles kogu me maise elu kestvas pühitsuse protsessis)
Ometi inimeste vead ei tühista Jumala täiuslikkust. 
Võib-olla Jumal ei ole eemal, vaid lihtsalt ei sekku alati. Aga vahel ta ka sekkub ja päästab kurjast. Ka neid lugusid on palju.

Kuivõrd peaks kristlase igapäevaelu moraaliga seotud olema? 
Kas võib näpuga näidata või peaks ootama, et Jumal teist kristlast ise korrigeeriks?  

Meie vastutus on kõige maailma eest hoolitseda, nii hästi ja targasti kui oskame (1Ms 1:28, 2:15).
Ilmselt käib siia juurde siiski ka kurja vastu võitlemine, aga see ei tähenda iga pisiasja pärast näägutamist.
Jeesus õpetas palvetama: “Ära saada meid kiusatusse/katsumusse, vaid päästa meid ära kurjast!” See hõlmab nii kurja meie südames kui teiste tehtavat kurja meie vastu. 
Meelerahu palve ütleb: “Aita mul võtta seda patust maailma, nagu Jeesus võttis, nii nagu see on, mitte nii, nagu mina tahan, et see oleks!”  ning “Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.”

Kust tulevad Hitleri-sugused?  Kodu ja muu keskkond mõjutab ja kujundab..

Kristluse imidžit kujundame oma käitumisega. Kristluse vastased ja äärmuslased ka kujundavad omamoodi. Hea võimalus imidžit kujundada on kultuuritegelastel, õpetajatel, õppejõududel jt, kes paljude inimestega kokku puutuvad, aga eks me igaüks kujunda seda oma lähikonnas.

Lõpuks veel mõte C.S.Lewis’elt: “Kui valu tuleb kannatada, aitab natuke julgust enam kui palju teadmisi, natuke inimlikku sümpaatiat enam kui palju julgust, ja vähim tinktuur Jumala armastust rohkem kui kõik muu.”

Olgu meil siis tarkust olukordi mõista, julgust muudetavat muuta, aga ka lihtsalt inimlikku kaastunnet ja silmi märgata kannatuste ja raskuste keskel kasvõi vähimaid Jumala armastuse märke!

Prohvetite kuulutus on täitunud (Ap 3)

Posted on by

Apostlite teod 3

Peetrus ja Johannes läksid templisse ilmselt juutide palvuse ajal.

Tänapäeval vahel julgustatakse uskuma, et Jumal teeb imesid, aga tol ajal lihtsalt toimus üks imeline tervenemine ning Peetrus kasutas seda, et kuulutada Jeesusest. Mitte kui imetervendajast, vaid kui Jumala Pojast, Pühast ja Õigest, Elu juhist, Messiast, kuulajate esivanemate Jumala prohvetite lubatud erilisest prohvetist ja Valitsejast.

Ta lähtub kuulavate juutide uskumustest ja seletab, et Jumala tõotus on nüüd täitunud. Kuigi juudid Jeesuse ära salgasid ja tappa lasksid, on Jumal ta üles äratanud ja ta tuleb omal ajal tagasi. Parandagu nüüd igaüks meelt ja pöördugu kurjast, sest Jeesus tuli neid õnnistama.

Ja Jeesus ei tulnud õnnistama ainult juute või kristlaste järeltulijaid, vaid kõiki, kes tema poole pöörduvad ja tahavad elada kooskõlas oma Loojaga.

Andku Jumal tarkust, kuidas seda selgitada neile, kellele meil avaneb võimalus selgitada.

Usklikud olid koos (Ap 2)

Posted on by

Aposlite teod 2

Jeesus oli surnud, üles tõusnud, mitmetele ilmunud ja taevasse võetud. Jüngrid aga jätkasid koos käimist ja koos palvetamist (Ap 1:13-14). Püha Vaim tuli nende peale, kui nad olid kõik koos (2:1-2). Siis rahvas kogunes, nii et Peetrus sai neile evangeeliumi kuulutada. Kuigi Peetrus kõneles, olid ka teised apostlid kohal ja ilmselt teenimisvalmis (ss 14, 37).

Sündis umbes 3000 liikmega kogudus. Ja jälle “kõik usklikud olid üheskoos” (s 44). “Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes” (42). “Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega,  kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka” (46-47).

See oli noor kogudus, aga enamik liikmeid olid juudid või vähemalt juudiusku pöördunud (s.5-6, 10-11), kes tundsid Jumalat juba Vana Testamendi põhjal. Siiski nad ‘püsisid apostlite õpetuses’, et Jumalat veel paremini tundma õppida.
Nad kogunesid küll pühakojas, aga seal toimus tollel ajal juutlik jumalateenimine. Kristlased ilmselt õppisid seal üldiselt Jumala kohta või siis õpetasid-kuulutasid Jeesusest kui Messiast.
On erinevaid arvamusi, kas leiva murdmise all mõeldakse siin lihtsalt ühiseid söömaaegu või Jeesuse surma ja ülestõusmise meenutamist. Kui nüüd meenutada, et Jeesus seadis leivamurdmise sisse juutide paasaõhtusöögil, siis võiks olla loomulik, et ka algkristlased Jeesust meenutasid ühisel söömaajal leiba murdes, mitte eraldi tseremoonial?
Igal juhul koguneti palju ka kodudes.

Kristlased on ikka koos käinud ja erinevate takistuste puhul selleks võimalusi otsinud. Tänapäeval, kui segab vahemaa või nakkusoht või miski muu, on üks võimalus ka virtuaalsed kokkusaamised.

Vabaduse seadus ja usuteod (Jk 1-2)

Posted on by

Jaakobuse 1:17-27, 2:8-26

Vabaduse seadus

Mida mõtles Jaakobus vabaduse seaduse all (1:25, 2:12)? Kas seda, et Jeesus vabastas, vastandina käsuseadusele?  Vahel ju vastandatakse Jeesuse armuõpetust ja Vana Testamendi käsuõpetust, mida on võimatu täita ja mis seega orjastab patu ja süü alla.

Moosese seadus anti juutidele pärast Egiptusest päästmist, seega päästetutele juhiseks, mitte päästmise vahendiks, nagu vahel arvatakse. Seaduse eesmärk oli vabadus patu orjusest ja elu Jumala rahvana. Siiski, Paulus kirjutab, et VT seadus ei saanud sellega hakkama ja oli vaja midagi paremat. Vana seadus oli siiski vajalik Jumala rahva kasvatamiseks ja õpetamiseks, mis on õige ja mis vale (Rm 8:3; Gl 3:21-24). 

Jeesus tuli, et päästa patust, süüst, hirmust, anda vabadus teenida kartmatult Looja antud ülesannetes, vabadus teha, mis hea ja õige, vabadus armastada (Lk 1:74-75, Gl 5:13-14). Selle vastandiks on patu ja pahede orjus, mis viib vaimulikku surma. Pöördudes Jumala poole sünnime vaimulikult, ristimises sureme patule ja tõuseme üles, et elada Jumalale. Siin elus jäävad küll alles mitmesugused kiusatused ja kartused, aga meid kutsutakse üles andma end headuse ja õigluse ja püha armastuse teenistusse ning loobuma pahedest Jumala abiga (Rm 8:3-14). 

VT seadus oli kivitahvlitel ja kirjarullidel, aga Jumal lubas VT prohveti Jeremija kaudu, et kunagi kirjutab ta oma seadused inimeste südamesse. Siis kõik tunnevad Jumalat ja Jumal andestab neile (Jr 31:33-34). Salmis 2:12 kirjutab ka Jaakobus vabaduse seadusest seoses kohtumõistmise ja halastusega.

Ehk mõtles Jaakobus midagi sarnast kui Paulus, kes kirjutas elu vaimu seadusest, mis vabastab patu ja surma seadusest. Jeesus ei toonud lihtsalt uut seadust, vaid iseenda ja Püha Vaimu ja lähema suhte Jumalaga. (Rm 8:1-4)
Aga Jaakobus kirjutas juutidele, kes olid harjunud Jumala seadusega. Ta ei seleta täpsemalt, kas ta peab silmas Moosese seadust või Jeesuse õpetust. Ehk ta ei vastanda neid, vaid räägib üldiselt Jumala seadusest ja sõnast. 
Jumal on ‘meid sünnitanud tõe sõna kaudu’ (1:18). Jaakobus kutsub meid ‘võtma tasaduses vastu sõna, mis meisse on istutatud ja suudab päästa meie hinge‘ (1:21). ‘Kes on kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises‘ (1:25). Niisiis Jumala sõna või seadus või õpetus võib meie hinged päästa, aga mitte automaatselt, vaid vajab meie poolt õiget hoiakut ja sobivaid tegusid.

Usuteod

Jaakobus kirjutab, et usk ilma tegudeta ei päästa. Mis on siis usuteod?
Jaakobus toob näiteid halastustegudest, nagu leskede ja vaeslaste, st vaeste ja teiste raskustes olijate aitamine (1:27, 2:15-16). Siia alla käib igasugune teenimine. Inimestel on selleks erinevad anded ja oskused.  Iga heategu võib olla usutegu. 
Praeguse aja lesed ja vaeslapsed on muuhulgas need, kes on pandeemia tõttu üksi ja isoleeritud ja muidu hädas.

Aabrahami usutegu oli Iisaki altarile viimine (2:21), kui ta sai aru, nagu Jumal ootaks seda. Seda võib mõista kui usu pärast millegi kalli ohverdamist. Mis on kallis meile? Mugavus? Aeg?
Siiski pole iga ohver veel usutegu, vaid see peaks tulema armastusest (1Kr 13:3) või Jumala otsesest juhtimisest. Peamine on, et miski ega keegi ei oleks Jumalast tähtsam, kui ta kutsub meid midagi tegema.

Uskumine, et Jumal on ainus (2:19) oli ja on tähtsaim osa juutide usutunnistusest: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus” (5Ms 6:4). See on nende identiteedi alus lapsepõlvest peale (5Ms 6:5-9), aga ilmselt ei mõjutanud see piisavalt nende tegusid. Nad võisid endid õigeks pidada, kuna järgisid juba hulka VT keelde. 

Kas motiivid ka loevad? Kas piisab tahtmisest, mis ei teostu?
Igatahes on hea hoiak teha kõike nagu Jumalale, sealhulgas igapäevatööd.  
Hea on teistega arvestamine ja hoolimine.
Head tuleks teha armastuse, südame, hoolimisega, mitte tegude enda pärast.
Hea eeskuju ja armastus tavaelus on ka usutegu. 

Teistmoodi, moraalsem elu on ligitõmbav. Aga mitte teiste sundimine samamoodi elama, vaid eeskuju, vabadus elada teisiti. Usk on nagu elu, mis areneb ja väljendub tegudes. Hea puu kannab head vilja. Puul on vaja tolmendavat puud kõrvale, et vilja kanda. 

Seega vahel on usutegu Jumala konkreetse korralduse järgimine, nagu Aabrahami näide, aga sageli on selleks lihtsalt moraalsem ja armastavam igapäevane elu. See on nagu hea lõhna levitamine.

Kas ainult usk päästab? Röövli ristil päästis. Aga ei saa elada suhtumisega, et olen erand. 
Teisalt ei peaks ka elama pidevas mures, kas mu teod on piisavad, vaid tegema head rõõmu ja tänuga. 

Kas VT käskude järgimine on ka usutegu? Need on kokku võetud käsus armastada. Aga igasuguste käskude järgimine ei peaks olema omaette eesmärk, nagu vahel on juhtunud, kui peetakse kõrvalekaldeid teatud normidest liiga kergekäeliselt patuks. Näiteks igasugune ehete kandmine, tantsimine, teatud riided, muusikastiilid jne. 
Korintose naised, keda Paulus manitseb pead katma (1Kr 11:4-15), ilmselt tundsid end tolles ühiskonnas liiga vabalt. Tänapäeval on teised kombed, millega arvestada.

Kirikus käimine ja iga päev Piibli lugemine on abiks usuteel, aga needki pole eesmärgid iseenesest.
Kas praegusel viirusohu ajal on kirikus käimine usutegu ja minemata jätmine usu puudus? Kas peaks uskuma, et koguduses kohalkäimine on igas olukorras Jumala tahe? Või hoopis, et kokku tulemise eesmärke saab ka muudel viisidel täita?
Vastused on ilmselt individuaalsed, sõltuvalt sellest, kus on parajasti kellegi peamine teenimise vastutus ja kuidas on tervis. Kuhu on sind praegu rohkem vaja: kogudusele, lähedastele, tööle? Ja mis on sulle isiklikult hädavajalik, et hoida suhet Jumalaga?

Jumal, tänan, et annad meile tahtmist ja vabadust teha, mis on hea ja õige!
Palun aita ära tunda, mis on meie igaühe usuteod meie olukordades, ja teha neid!