Tag Archives: Jumala sõna

Vabaduse seadus ja usuteod (Jk 1-2)

Posted on by

Jaakobuse 1:17-27, 2:8-26

Vabaduse seadus

Mida mõtles Jaakobus vabaduse seaduse all (1:25, 2:12)? Kas seda, et Jeesus vabastas, vastandina käsuseadusele?  Vahel ju vastandatakse Jeesuse armuõpetust ja Vana Testamendi käsuõpetust, mida on võimatu täita ja mis seega orjastab patu ja süü alla.

Moosese seadus anti juutidele pärast Egiptusest päästmist, seega päästetutele juhiseks, mitte päästmise vahendiks, nagu vahel arvatakse. Seaduse eesmärk oli vabadus patu orjusest ja elu Jumala rahvana. Siiski, Paulus kirjutab, et VT seadus ei saanud sellega hakkama ja oli vaja midagi paremat. Vana seadus oli siiski vajalik Jumala rahva kasvatamiseks ja õpetamiseks, mis on õige ja mis vale (Rm 8:3; Gl 3:21-24). 

Jeesus tuli, et päästa patust, süüst, hirmust, anda vabadus teenida kartmatult Looja antud ülesannetes, vabadus teha, mis hea ja õige, vabadus armastada (Lk 1:74-75, Gl 5:13-14). Selle vastandiks on patu ja pahede orjus, mis viib vaimulikku surma. Pöördudes Jumala poole sünnime vaimulikult, ristimises sureme patule ja tõuseme üles, et elada Jumalale. Siin elus jäävad küll alles mitmesugused kiusatused ja kartused, aga meid kutsutakse üles andma end headuse ja õigluse ja püha armastuse teenistusse ning loobuma pahedest Jumala abiga (Rm 8:3-14). 

VT seadus oli kivitahvlitel ja kirjarullidel, aga Jumal lubas VT prohveti Jeremija kaudu, et kunagi kirjutab ta oma seadused inimeste südamesse. Siis kõik tunnevad Jumalat ja Jumal andestab neile (Jr 31:33-34). Salmis 2:12 kirjutab ka Jaakobus vabaduse seadusest seoses kohtumõistmise ja halastusega.

Ehk mõtles Jaakobus midagi sarnast kui Paulus, kes kirjutas elu vaimu seadusest, mis vabastab patu ja surma seadusest. Jeesus ei toonud lihtsalt uut seadust, vaid iseenda ja Püha Vaimu ja lähema suhte Jumalaga. (Rm 8:1-4)
Aga Jaakobus kirjutas juutidele, kes olid harjunud Jumala seadusega. Ta ei seleta täpsemalt, kas ta peab silmas Moosese seadust või Jeesuse õpetust. Ehk ta ei vastanda neid, vaid räägib üldiselt Jumala seadusest ja sõnast. 
Jumal on ‘meid sünnitanud tõe sõna kaudu’ (1:18). Jaakobus kutsub meid ‘võtma tasaduses vastu sõna, mis meisse on istutatud ja suudab päästa meie hinge‘ (1:21). ‘Kes on kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises‘ (1:25). Niisiis Jumala sõna või seadus või õpetus võib meie hinged päästa, aga mitte automaatselt, vaid vajab meie poolt õiget hoiakut ja sobivaid tegusid.

Usuteod

Jaakobus kirjutab, et usk ilma tegudeta ei päästa. Mis on siis usuteod?
Jaakobus toob näiteid halastustegudest, nagu leskede ja vaeslaste, st vaeste ja teiste raskustes olijate aitamine (1:27, 2:15-16). Siia alla käib igasugune teenimine. Inimestel on selleks erinevad anded ja oskused.  Iga heategu võib olla usutegu. 
Praeguse aja lesed ja vaeslapsed on muuhulgas need, kes on pandeemia tõttu üksi ja isoleeritud ja muidu hädas.

Aabrahami usutegu oli Iisaki altarile viimine (2:21), kui ta sai aru, nagu Jumal ootaks seda. Seda võib mõista kui usu pärast millegi kalli ohverdamist. Mis on kallis meile? Mugavus? Aeg?
Siiski pole iga ohver veel usutegu, vaid see peaks tulema armastusest (1Kr 13:3) või Jumala otsesest juhtimisest. Peamine on, et miski ega keegi ei oleks Jumalast tähtsam, kui ta kutsub meid midagi tegema.

Uskumine, et Jumal on ainus (2:19) oli ja on tähtsaim osa juutide usutunnistusest: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus” (5Ms 6:4). See on nende identiteedi alus lapsepõlvest peale (5Ms 6:5-9), aga ilmselt ei mõjutanud see piisavalt nende tegusid. Nad võisid endid õigeks pidada, kuna järgisid juba hulka VT keelde. 

Kas motiivid ka loevad? Kas piisab tahtmisest, mis ei teostu?
Igatahes on hea hoiak teha kõike nagu Jumalale, sealhulgas igapäevatööd.  
Hea on teistega arvestamine ja hoolimine.
Head tuleks teha armastuse, südame, hoolimisega, mitte tegude enda pärast.
Hea eeskuju ja armastus tavaelus on ka usutegu. 

Teistmoodi, moraalsem elu on ligitõmbav. Aga mitte teiste sundimine samamoodi elama, vaid eeskuju, vabadus elada teisiti. Usk on nagu elu, mis areneb ja väljendub tegudes. Hea puu kannab head vilja. Puul on vaja tolmendavat puud kõrvale, et vilja kanda. 

Seega vahel on usutegu Jumala konkreetse korralduse järgimine, nagu Aabrahami näide, aga sageli on selleks lihtsalt moraalsem ja armastavam igapäevane elu. See on nagu hea lõhna levitamine.

Kas ainult usk päästab? Röövli ristil päästis. Aga ei saa elada suhtumisega, et olen erand. 
Teisalt ei peaks ka elama pidevas mures, kas mu teod on piisavad, vaid tegema head rõõmu ja tänuga. 

Kas VT käskude järgimine on ka usutegu? Need on kokku võetud käsus armastada. Aga igasuguste käskude järgimine ei peaks olema omaette eesmärk, nagu vahel on juhtunud, kui peetakse kõrvalekaldeid teatud normidest liiga kergekäeliselt patuks. Näiteks igasugune ehete kandmine, tantsimine, teatud riided, muusikastiilid jne. 
Korintose naised, keda Paulus manitseb pead katma (1Kr 11:4-15), ilmselt tundsid end tolles ühiskonnas liiga vabalt. Tänapäeval on teised kombed, millega arvestada.

Kirikus käimine ja iga päev Piibli lugemine on abiks usuteel, aga needki pole eesmärgid iseenesest.
Kas praegusel viirusohu ajal on kirikus käimine usutegu ja minemata jätmine usu puudus? Kas peaks uskuma, et koguduses kohalkäimine on igas olukorras Jumala tahe? Või hoopis, et kokku tulemise eesmärke saab ka muudel viisidel täita?
Vastused on ilmselt individuaalsed, sõltuvalt sellest, kus on parajasti kellegi peamine teenimise vastutus ja kuidas on tervis. Kuhu on sind praegu rohkem vaja: kogudusele, lähedastele, tööle? Ja mis on sulle isiklikult hädavajalik, et hoida suhet Jumalaga?

Jumal, tänan, et annad meile tahtmist ja vabadust teha, mis on hea ja õige!
Palun aita ära tunda, mis on meie igaühe usuteod meie olukordades, ja teha neid!

See pole tühine sõna, vaid teie elu

Posted on by
Moosese lahkumislaul

1 “Pange tähele, taevad, sest mina räägin,
ja kuule, maa, mu suu kõnesid! 
2 Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena,
nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!”

Mooses kutsub üles end kuulama ja soovib, et ta kõneldu mõjuks nagu vesi taimestikule – kastaks ja kustutaks janu.
3 “Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale! 
4 Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged.Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.“
Jumal väärib austust, tema on kõige alus, täiuslik, ustav, õige ja õiglane.
5 “Pahasti on tehtud temaga – need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv. 6 Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.“
Jumala rahvas saab aga noomida, et nad on nurjatud ja pöörased, rumalad ja tänamatud oma Looja ja taevase Isa vastu.
7 “Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!“
Ajaloost tasub õppida ja veel elavate esivanemate lugusid kuulata. Isegi enese elukogemustele tasub vahel tagasi vaadata, et näha, kuidas sind on siiamaani juhitud.
8 “Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid…”
Igale rahvale on seatud oma piirid..

9 “sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. 10 Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera. 11 Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.”
Jumal hoolitses ja hoolitseb oma rahva eest ning kaitseb mitmel moel. Vanas Testamendis on lugusid, kuidas Jumal aitas sissetungijaid võita. Kristlaste ajaloos on hulgaliselt lugusid, kuidas Jumal on kedagi isiklikult mingis olukorras kaitsnud, hoidnud, aidanud. Tuleb neilt vaid küsida.
12 “Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga. 13 Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju…”
On aegu, nii üksikisikutel kui rahvastel, kui Jumal on au sees, tema juhtimist ja abi otsitakse ning Jumal õnnistab. Näiteks Eesti viimane  iseseisvumine verd valamata.
15 “Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks – sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks – ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut. 16 Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega. 17 Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud. 18 Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.“
Aga headel aegadel on oht Jumal unustada või temast tüdida ja otsida uusi põnevaid õpetusi üleloomulikest nähtustest. Teisalt võivad mõned ka raskustele ja hädadele vaadates Jumalas pettuda ja temast eemalduda. Aga vaatamata välisele põhjusele on Jumalast eemaldumise alus sama: inimesed unustavad, et Jumal on neile elu andnud ja seda hea eesmärgiga.
19 “Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast. 20 Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust…”
Kui inimesed Jumala, oma Looja unustavad, kas on siis ebaõiglane, kui ka Jumal pahandub ja laseb raskusi tulla? Kuigi Jumal vahel vihastab või muul põhjusel ei kaitse, siiski saatis ta Jeesuse, oma Poja, et lepitada endaga kõiki inimesi kõigist rahvaist, kes vaid usuvad ja usaldavad Jumalat, ning anda neile igavikus ilma kurja ja vaevata elu. 
36 “…Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. 37 Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid, 38 … Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks! 39 Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest. 40 Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan: 41 kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad. … 43 Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale.”  
Jumal tahab oma rahvast aidata jõuda õigele arusaamisele, et tema käes on kõrgeim võim elu ja surma ja igaviku üle. Kõik muu, millele loodetakse Jumala asemel, ei aita, kui Jumal lõpuks enda ja oma rahva vastastele tasuma hakkab. Paradiis on täielik alles siis, kui kõik kuri on kõrvaldatud.
45 “Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile, 46 siis ta ütles neile: “Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi! 47 Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida.” 
Kokkuvõtteks rõhutab Mooses veelkord, et kuuldud sõnad on olulised. Need ei ole tühised sõnad, mille võib kõrvust mööda lasta, vaid neist sõltub kuuljate elu. Ka Jeesus rääkis, et tema sõnad toovad elu – tõelise, igavikulise, Looja ja loomise hea eesmärgiga kooskõlas oleva elu.

Jeesusel on igavese elu sõnad (Jh 6)

Posted on by
Johannese 6:48-69

    Jeesus ütles, et elu on neil, kes söövad tema liha ja joovad tema verd (Jh 6:51-58). Mõni tõlgendab seda armulaua/leivamurdmise/eukaristina (kus leib on Jeesuse ihuks ja vein tema vereks), aga siin kõneles Jeesus enne antud toimingu sisseseadmist oma viimasel õhtusöögil. Nii pidid kuulajad sellest kuidagi teistmoodi aru saama. Osa ehk pahandus, sest ei saanud üldse aru. Teised pahandujad ilmselt mõistsid seda ütlust viisil, mis neid häiris.
    Jeesus ütleb veel, et tema on eluleib, tõeline igavest elu andev toit ja jook. Peetrus ütleb hiljem, et Jeesusel on igavese elu sõnad (6:68). Jeesus ongi Jumala Sõna, kolmainsuse teine isik, kes sai inimeseks (Jh 1:1-14). Nii võib ehk rääkida Jumala sõna, Jumala räägitu ‘söömisest’ ja ‘joomisest’, Jumala sõna südamesse vastu võtmisest ja sellest vaimselt toitumisest, nii et see väljendub ka meie tegudes. Jeesus on elu allikas, nagu oks ei kanna vilja, kui ta pole puu küljes, ei saa inimene elada igavesti ilma Jeesusega ühendusse jäämata Jumala sõna ja palve kaudu (Jh 15:4-8).

Need sõnad jäägu su südamesse

Posted on by
5 Moosese 6

   Jällegi korratakse, et Jumalat tuleb karta ja armastada ning tema seadusi, määrusi, käske täita, et käsi hästi käiks ja elus püsitaks. Seekord rõhutatakse meelespidamist.

   “Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele! Ja kui Issand, su Jumal, viib sind sellele maale, mille ta vandega su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, on tõotanud sulle anda – suured ja head linnad, mida sa pole ehitanud, ja kõike head täis kojad, mida sa pole täitnud, ja raiutud kaevud, mida sa pole raiunud, viinamäed ja õlipuud, mida sa pole istutanud – ja kui sa oled söönud ja su kõht on täis saanud, siis hoia, et sa ei unusta Issandat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast!” (6-12)

   Jumalat, tema tegusid ja seadusi, tuleb hoolega meeles pidada ning edasi jutustada. Abiks on, kui neid käidavale kohale kirjutada ja neist sageli rääkida. Mis on meeles, mõjutab ka tegusid. Samuti rääkis Jeesus, et tema sõnad peaks jääma ta järgijatesse: “Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. …. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.” (Jh 15:5,7)

   Veel korratakse ainujumala austamise kohustust ja muude jumalate keeldu:  “Karda Issandat, oma Jumalat, ja teeni teda ning vannu tema nime juures! Ärge käige teiste rahvaste jumalate järel, kes asuvad teie ümber...” (13-14)
   Ning meeles pidada ja edasi jutustada tuleb ka seda, kuidas Jumala rahva ajalugu algas päästmisega orjusest ja viimisega maale, mille Jumal oli tõotanud anda: “Me olime vaarao orjad Egiptuses, aga Issand tõi meid vägeva käega Egiptusest välja. Ja Issand tegi tunnustähti ning suuri ja hukatuslikke imetegusid meie silme ees Egiptuses vaarao ja kogu ta koja vastu, meid aga tõi ta sealt välja, et meid viia sellele maale, mille ta meie vanemaile oli vandega tõotanud, ja see maa meile anda. Ja Issand käskis meid teha kõigi nende seadluste järgi, karta Issandat, meie Jumalat, et meie käsi alati hästi käiks, et ta hoiaks meid elus, nagu see tänapäeval ongi.” (21-24)
   Tolle aja tunnustähed näitasid Jumala vägevust Egiptuse jumaluste üle. Jumal oli täitnud oma tõotuse. Need kogemused olid aluseks Jumala ja tema seaduste autoriteedile.
   Samuti on kristliku elu aluseks pääste pattudest Jeesuse Kristuse kaudu, mida tuleks meeles pidada.

Täitke mu seadusi, et te käsi käiks hästi

Posted on by
5 Moosese 5

   Mooses kutsus kokku kogu Iisraeli ning ütles neile: “Kuule, Iisrael, määrusi ja seadlusi … ja õppige neid ja olge hoolsad neid täitma! Issand, meie Jumal, andis meile Hoorebil seaduse. Mitte meie vanemaile ei andnud Issand seda seadust, vaid meile, kes me kõik siin täna elus oleme” (1-3)
   Seadus anti küll eelmise põlvkonna ajal, aga see oli mõeldud kehtima ka igale järgnevale põlvkonnale. Pealegi seaduse vastu võtnud põlvkond elas kõrbes ega jõudnud tõotatud maale, mille kohta osa seadust käis.
   Seadusi tuli kuulata, õppida ja täita. Tollal käis õppimine peamiselt kuulamise teel, tänapäeval võiks ka lugeda või vaadada. Ka õppimine ja täitmine on seotud. Täitmiseks on vaja seadusi teada ja praktiseerimine kinnistab õpitut.

   Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida (7-9)
   Miski loodu ei ole piisav Looja kujutamiseks, kuigi loodu mitmekülgsus ja keerukus kõneleb Looja suurusest ja tarkusest. Miski loodu, kuitahes võimas ja suursugune, ei ole väärt samapalju austust kui Looja. Meil pole kummardamine austuse märgiks eriti levinud, aga peamine on suhtumine: et miski loodu ei saaks Loojast tähtsamaks, ei pälviks seda imetlust, tänu, tähelepanu, mida vaid Looja väärib.

   Eksijaid Jumal nuhtleb, aga osutab heldust neile, kes teda armastavad ja ta käske peavad (9-10).
   Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva… Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva. (12,15)
   Nagu Jumal tõi Iisraeli rahva välja Egiptuse orjusest, nii tuli Jeesus päästma patu ja surma väest. Inimesele võimatu on võimalik Loojale ning tasub meeles pidada nii enese ebatäiuslikkust kui Jumala vägevust ja heldust. Puhkeajad on selles abiks.

   “Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks! ...  ma ütlen sulle kõik need käsud, määrused ja seadlused, mis sa neile pead õpetama, et nad teeksid nende järgi sellel maal, mille ma annan neile pärida.” Täitke siis neid hoolsasti, nagu Issand, teie Jumal, teid on käskinud, ärge pöörduge paremale ega vasakule kogu sellel teel, mida Issand, teie Jumal, teid on käskinud käia, et te jääksite elama, et teie käsi hästi käiks ja te pikendaksite oma päevi sellel maal, mille te pärite. (29, 31-33)
   Käskude pidamist seostatakse nii Jumala armastamise kui kartmisega. Kokku annavad need aukartliku armastuse, mitte liigse sentimentaalsuse ega ainult hirmu.
   Seaduse eesmärk on, ‘et nende ja nende laste käsi hästi käiks’ ja ‘et te jääksite elama’. Lisaks Jumala austamisele ja meelespidamisele on hulk seadusi inimestevaheliste suhete kohta, mitte keelud inimeste kiusamiseks, vaid kurja takistamiseks. Enamiku inimeste jaoks on suhted olulised ning heade suhete aluseks on, et teistele kahju ei tehta, s.h himustamise, abielurikkumise, varastamise, valetamise,  süütute tapmisega. Kui aga igasugust kurja tehakse, on loomulik tagajärg, et ei ole hea ja turvaline elada. ‘Pöördumine vasakule või paremale’, ükskõik millisesse äärmusse, toob ka probleeme.
   Esimesed käsud Jumala austamise ja meelespidamise kohta aitavad säilitada õiget perspektiivi, adekvaatset pilti endast, kaasinimestest ja maailmast. Kui see kaob, kannatab ka muude seaduste järgimine, sest seaduste alus muutub.

Prohvetid/õpetajad ja nende kuuldavõtmine (Lk 7:24jj)

Posted on by

Jeesus rääkis Ristija Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui te läksite välja kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu?” (s 24) Kõrbes vist pilliroog ei kasva. Mitmed kommentaatorid arvavad, et siin on vihje Johannese kõigutamatule iseloomule.

   “Või mida te tahtsite välja minnes vaadata? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, kes kalleis riideis ja toretsemises elavad, viibivad kuningakodades.” (s 25) Johannes ei kuulunud ka ühiskonna kõrgkihi hulka.
   “Või mida te tahtsite välja minnes näha? Kas prohvetit? Jah, ma ütlen, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.” (26-27) Johannesel oli eriline ülesanne: valmistada Jumala rahvas ette Messia Jeesuse tulekuks.
   “Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat Johannesest, aga väikseim Jumala riigis on temast suurem.” (28) Johannes oli Vana Lepingu viimane prohvet, Uue Testamendi ajal on meil, kristlastel uuel tasemel suhe Jumalaga.

   Kogu rahvas, s.h võõrvõimuga koostööd teinud maksukogujad, võtsid Johannest kuulda ja lasksid and ristida meeleparanduse märgiks, aga kirjatundjad – tolle aja teoloogid ning enda arvates Jumalale kuulekad variserid ei võtnud vastu jutlust meeleparandusest. (29-30)

   Kuigi vahel on Jeesus eeskujuks toonud laste usaldust ja alandlikkust, võrdleb ta nüüd varisere pirtsakate lastega, kes ei jõua kokkuleppele, mida mängida – pidu või matust, tolle aja rollimänge. Nad on laste sarnased, kes istuvad turul ja hõikavad üksteisele nõnda: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud, me oleme teile itkenud, ja te ei ole nutnud. Sest Ristija Johannes on tulnud, ta ei söö leiba ega joo veini, ja te ütlete: „Tal on kuri vaim!”  Inimese Poeg on tulnud, sööb ja joob, ja te ütlete: „Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!” (32-34) Johannese ja Jeesuse käitumine oli inimestele vaid ettekäändeks, miks neid mitte kuulda võtta.

   “Ja ometi annavad tarkusele õiguse selle enda lapsed.” (35) Mõistlikud tunnevad ära, milline sõnum on väärt vastuvõtmist ja selle järgi tehes kannavad head vilja.
Kuidas tänapäeva õpetajate paljususe juures tunda ära õiged prohvetid ja õpetajad?
– Sõnum peab olema Piibliga kooskõlas, sealjuures mitte lihtsalt mõne salmiga, vaid tervikliku Piibli õpetuse – nii armastuse kui pühadusega –  kooskõlas.
– Kristlasel võiks olla ka sisemine tunnetus, mis on õige, mis mitte.
– Kui tegu on tuleviku kuulutamisega, peab see täide minema, või siis jääb lubatud karistus tulemata inimeste meeleparanduse tõttu. 
– Sõnum aitab Jumalale lähemale, mitte ei peleta eemale.

Taevaisa, anna palun avatust tunda ära sinu sõnumitoojad ja sõnumid ning tahet teha nende järgi.

Jumal peab oma sõna (Lk 1:57-)

Posted on by
Lk 1:57-80

Eliisabeti laps sündis, sugulased tahtsid teda isa järgi Sakariaseks nimetada, aga vanemad ütlesid, et ta nimi peab olema Johannes, nagu ingel oli öelnud. Selle otsuse peale tuli Sakariase kõnevõime tagasi ja ta hakkas Jumalt kiitma ning prohvetlikult rääkima.

Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?” Sest Issanda käsi oli temaga. (ss 65-66)
Ilmselt oli see aukartus Jumala ees, kes andis vanapaarile lõpuks lapse, võttis ära ja andis tagasi Sakariase kõnevõime, ning Sakariase prohveteeringute tõttu.

“Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi“ (ss 68-70)
68.a tõlkes on Jumal “tulnud katsuma oma rahvast”, kreeka sõna paistab tähendavat vaatama tulemist, külastamist.
Sarv sümboliseeris Vanas Testamendis jõudu.
Võimast päästet Taaveti järglase kaudu oli Jumal prohvetite kaudu ammu lubanud.

“päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,  vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. “ (ss 71-73)
Ilmselt ootasid juudid eelkõige päästet Rooma ja teiste rahvaste ülemvõimu alt, aga Jeesus tuli päästma pattudest. Siiski võib Jumal meid päästa ka maiste vaenlase käest, kui vajalikuks peab.
Veelkord meenutab Sakarias Jumala lubadust, lausa lepingut ja vannet juutide esiisale Aabrahamile, ja selle täitumist. Jumal pidas oma sõna ja küllap teeb seda nüüdki.

“et ta laseb meid päästetuina meie vaenlaste käest kartmatult teda teenida pühaduses ja õiguses tema ees kogu meie eluaja.” (74-75)
Me ei pea kartma vaenlasi, olgu selleks siis inimesed, patud või miski muu.  Jumal päästab neist, et saaksime teda teenida, elades suhtes temaga ja tema vääriliselt. Ning saame elada Jumala ees – tema hinnang meile on kõige olulisem, inimeste hinnangud võivad olla ekslikud. 

 “Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises” (76-77)
Sakarias rääkis kõigepealt Jeesusest, kelle tulekuks Johannes pidi rahvast ette valmistama, alles siis oma pojast. Algusest pealt tehti selgeks, et tema on teevalmistaja, Issand ise alles tuleb. Aga ka teevalmistamine oli oluline ülesanne.
Pääste on tihedalt seotud pattude andeksandmisega. Mõistame ja kogeme päästet siis, kui näeme oma patte, vajadust andestuse järele ja saame andeks ning anname andeks teistele. Siiski ei tähenda see ainult päästet süüst, vaid ka abi muutuda (isegi kui see aega võtab).

Tänan, Jumal, et pead oma sõna, isegi kui see ei täitu alati nii, nagu meie ootame. Tänan, et andestad me eksimused ja annad igavese elu ja teed meid võimeliseks tegema sinu tahtmist, mis on lõppkokkuvõttes kõige parem.