Tag Archives: Alistumine

Sinu tahtmine sündigu (Mt 6)

Posted on by

Matteuse 6:1-18

Ärge olge nagu silmakirjatsejad

Sõna ‘silmakirjatseja’ tähendas kreeka keeles algselt näitlejat, kes maski kandes mingit rolli etendas. Jeesus hoiatas, et ei piisa välisest hea ja vaga inimese rolli etendamisest, vaid tegude motiivid on ka olulised. Kas teen head ainult inimestele mulje avaldamiseks või soovist abivajajaid aidata? Kas edendan oma tegudega armastust või enese imetlust?

Kui annetan kogudusele panga kaudu, kas koosolekul peaks korjanduskarpi ka midagi panema, et teised ei arvaks, et ma ei anneta? Panna ainult hea mulje jätmiseks on ilmselt silmakirjalik, aga motiiv võib olla ka anda nähtavat eeskuju lastele või kõigile. Minu nähtav annetamine võib teisigi julgustada annetama.

Kas oma kogudusele annetades võib inimene valida, mille jaoks ta annetab? Või annab ta Jumalale ja peaks jätma Jumala hooleks, milleks seda kasutatakse? Ilmselt võib Jumal õnnistada usaldavat hoiakut, aga pime usaldus pole ka mõistlik.

Kas loen Piiblit Jumala tahte otsimiseks või ainult selleks, et teisi õpetada? Ka teiste õpetamiseks valmistumine arendab meid ennast.

Kui keegi palvetab kogudusega koos olles kaasa eelkõige teiste mõjul, kas see on kasutu? See võib olla ka samm kasvamise teel.

Mida mõeldakse paganate lobisedes palvetamise all? Ehk jumaluste nimede korrutamist, samade mantrate kordamist või muidu liigset sõnaohtrust. Aga kuidas on Meie Isa palve või katoliiklaste Roosipärja kordamisega? On see vale?
Oluline palvetada südamest, mitte pelgalt välise mulje pärast.

Ka paastumine on inimese ja Jumala vaheline asi (16-18).
Meie pigem peseme pea ära, mitte ei võia seda, aga juudid võidsid, et juuksed paremini paigal püsiks. Siin mõeldakse vastavalt ajastule ja kultuurile soengu eest hoolitsemist, st välja nägemist nagu tavaliselt.

Nälgimine pole paastumine. Paastumiseks ei pea olema päris söömata, võib süüa tavalisest vähem. Eesmärk on olla erksam ja keskenduda Jumalale. Võib paastuda hoopis internetist või Facebookist vms segavast.
Paastudes Jumala tahte otsimiseks on tavaliselt vaja ka aega Jumalale. Aktiivse elu keskel võib olla ikka vaja toidust energiat ammutada, et oma kohustusi täita.

Meie Isa palve

Mõni on Meie Isa palvet kasutanud palvetamiseks selle sisu mõistmata ja see on siiski olnud samm usuteel. Mõni on algusest peale õppinud, et palvetama peaks oma sõnadega.
Eesti baptistid-vabakogudused on hakanud vist viimastel aastatel Meie Isa palvet rohkem kasutama. Ehk välditi seda, et rõhutada oma sõnadega palvetamist ja eristuda luterlastest, aga nüüd on jõutud arusaamisele, et etteantud palvetekstidel on siiski oma väärtus.

Ka kristlastel on perioode, kui vähem palvetame või on raske palvetada. Raskete küsimuste korral ei oskagi alati palvetada. Siis ongi võimalus lihtsalt paluda, et sündigu Jumala tahtmine. Siis on Meie Isa palve või keldi palved või Psalmid või muud teiste inimeste palved midagi, millele toetuda, kui ei tea, kuidas palvetada. Kellegagi koos palvetamine võib olla ka abiks, et lihtsalt oma rutiinist välja tulla ja uut inspiratsiooni saada.

Igal juhul on Meie Isa palve eeskuju, kuidas palvetada: alustada sellest, kes on Jumal ja tema tahtest, siis rääkida enda soovidest ja vajadustest ning lõpuks pöörata tähelepanu jälle Jumalale.

Kas on vaja üldse palvetada, kui Jumal teab niigi, mida vajame? Või kui ta on niikuinii otsustaja, mis sünnib?
Palvetades teadvustame endale, kes on Jumal, kes meie, mida kõike me temalt saame ja mida talle anname. See on osa suhtest Jumalaga. Palvetamine peaks sisaldama ka Jumala kuulamist.
Ehk on siiski oluline ka palvetada, et Jumala tahe sünniks nii maailmas, koguduses kui meie elus. Äkki muidu ei sünnigi tema tahe, tema täiuslik plaan, vaid ainult meie endi ebatäiuslik tahe ja plaan.

Jeesus palus Ketsemanis: “Isa, kui võimalik, mingu see karikas minust mööda! Aga siiski sündigu sinu tahtmine!” Ristisurma karikas ei läinud temast mööda, aga ta sai uut jõudu sellele vastu minna. (Luuka 22:39-44)

Me pole sugugi alati valmis soovima, et Jumala tahe sünniks. Ka selline palve võib osutuda silmakirjalikuks. Ka palves peaksime olema ausad. Siin paar näidet sellistest palvetest pastor John Burke’ilt:

Järsku koitis mulle: “Ma ei lollita sind oma oma ebasiiraste palvetega, eks ole, Jumal?” Niisiis, mõistes, et ma ei saa Jumalat ninapidi vedada, otsustasin olla jõhkralt aus: “Ma ei taha sulle rääkida oma pidutsemisest, sest ma juba tean, et ma tahan seda jälle teha! Kardan, et kui järgin sinu tahet, ei ole mul enam kunagi lõbus. Nii et kui sa tahad, et ma lõpetaksin, tuleb sul aidata mul näha paremat teed. Olen valmis, et mind aitaksid.”

“Jumal, kardan sind usaldada oma edu asjus. Kardan, et teed mind ebaedukaks, kui järgin sinu tahet – see on aus tõde. Aga ma tean ka, et mu hirm on alusetu – kui sa tahad mu edu ära võtta, ei vaja sa õigupoolest mu luba, eks ole? Olen valmis otsima edu sinu tingimustel – aita mul olla usuinimene. Aita mul olla edukas sinu silmis.”
(“Soul Revolution: Valmisolek Jumalat usaldada“)

Taotlegem siis ausust nii tegudes kui palvetes.

Igavene pääste Jeesuse järgijatele (Hb 5)

Posted on by
Heebrealastele 5

 See kiri on kirjutatud heebrealastele, st juudi päritolu kristlastele ning siin selgitatakse päris palju, miks ei ole enam vaja Jumalale loomi ohverdada oma pattude eest. Enne Jeesust olid preestrid vahemeheks inimeste ja Jumala vahel, tuues seatud korra järgi ohvreid enda ja Jumala rahva pattude eest (s 1,3). Preestriteks olid ekslikud inimesed (2-3), kes said selle auväärse ameti Jumala kutsel, Jumala seatud reeglite järgi (4).

Nüüd on Jeesus Kristus Jumala seatud ülempreester (5-6). Kuigi ta on ka ise Jumal, siis ei võtnud temagi seda ametit omavoliliselt, vaid sai Jumal-Isalt. Jeesus on Jumala Poeg, aga ka kõik usklikud on Jumala (adopteeritud) lapsed. Jeesus on igavene eriline ülempreester, aga kogu Jumala rahvas on preestrid ses mõttes, et nad vahendavad Jumalat muudele inimestele (1Pt 2:9). 
Mitte ainult preestri või jutlustaja amet pole auväärne, vaid iga amet, kuhu Jumal on kellegi kutsunud. Ka toiduvalmistaja ja koristaja tööd on olulised. Ka tuntud saatejuhi saade ei saaks teoks avalikkuse eest varjule jääva saatemeeskonnata.
“Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad.” (7-9)
Inimesena oli Jeesus Jumalale allaheitlik, õppis kuulekust, palvetas ning hiljem sai päästjaks kõigile, kes talle kuuletuvad. Kuigi oleme sageli hõivatud oma igapäevaelu muredega, on lõpuks kõige tähtsam palveteema pääseda vaimulikust surmast ja saada igavene elu, õppides Jumalale alistumist.
Kuidas mõista, et Jeesus õppis kannatuste kaudu? Talle kui süütule ilmselt ei olnud kannatused kuidagi karistuseks, mis vahel inimesi paneb Jumala poole pöörduma. Aga inimesena on ta kannatanud kiusatuste käes ja õppinud siiski jääma patuta (Hb 2:18, 4:15) ja Jumalale kuulekaks, isegi ristisurmani.

Edasi manitsetakse lugejaid, et nad peaks aja poolest olema õpetajad, aga vajavad veel ise kristluse algõpetust nagu beebid piima. Algõpetuse sisu täpsustab järgmise peatüki algus: Hb 6:1-2. Jumala sõna tundmises ja järgimises peaks usklikud arenema, n-ö hakkama sööma tahket toitu, et nad oskaksid heal ja kurjal vahet teha ja midagi ka teistele seletada. (5:12-14)

Valitud Jumala sõpradeks

Posted on by
“Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.  Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.” (12-14)
Jeesus sai oma armastuse Jumal-Isalt ning andis edasi oma jüngritele. Tundub ehk veider, et ta seostab armastuse käskude pidamisega, teisalt võtabki ta oma käsud kokku käsuga armastada. Jeesusele oli eeskujuks tema ja Taevaisa vaheline armastus, meile on järgimiseks Jeesuse eeskuju. Ta andis meie eest oma elu, mitte ainult ristisurmas, vaid ka ringi käies ja õpetades Jumala teedest, tervendades, andestades, lootust andes ja jüngreid enda töö jätkajaks kasvatades..
“Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.” (15)
Enne Jeesust, Vana Testamendi ajal oli Jumala ja ta rahva suhetes olulisel kohal Jumala käskude-seaduste pidamine. See oli rohkem isanda ja orja või sulase suhe. Siiski ka tol ajal oli Jumalale tema konkreetne kuulda võtmine olulisem kui ohvrirituaalid. (1Sm15:22) Jeesuses tuli Jumal meile lähemale, elades inimesena inimeste hulgas. Ta jagas meiega sõbra kombel head, mis tal oli. Sõbrad ju jagavad. Teisalt sõbrad ka kuulavad ja võtavad üksteise nõu kuulda. Selles mõttes ehk polegi nii veider, et Jeesuse sõber olemiseks tuleb ta käske, õpetust järgida. Sõprus tähendab ka, et on mingid ühised huvid, tegevused, väärtused. Ka sel juhul pole nii raske teist kuulda võtta.
Meil on erinevaid kogemusi inimestest sõpradega, mõned head, mõned ehk halvad. Kas ja kuidas mõjutavad need kogemused mu usaldust Jeesuse kui sõbra vastu? Kuidas need mõjutavad mu enda sõber-olemist?
“Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel.” (16)
Meil on vabadus valida õpetajaid ja ka jumalaid, kellesse uskuda. Ometi ka Jumal valib ja kutsub inimesi. Jeesuse järgijatena võime öelda, et tema on meid valinud ja kujundamas, et kannaksime vilja, mis on igavikulise väärtusega. Isegi kui vahel me ei näe parajasti hästi endi juures neid vilju, on siiski julgustav teada, et Jumal on meid valinud. Usuelu ja selle viljad ei ole meie endi ponnistus, vaid koostöö Jumalaga. Ta on kutsunud meid lootusega, et kanname head vilja.
Ta lubab ka meie palveid kuulda võtta, ‘Jeesuse nimel’ – s.t kui tema tahtmisega kooskõlas palume.
Jeesus, tänan, et oled meid valinud ja tahad, et kannaksime head vilja! Palun anna andeks, kui me pole sind alati kuulda võtnud ja kui me pole piisavalt armastanud! Palun aita meid järjest paremini järgida su eeskuju!

Hingepööre 6: Tülis riigid

Posted on by
Katkendeid J.Burke’i Soul Revolution 6. peatükist

   Meid on loodud elama armastavates suhetes kõigepealt Jumalaga, siis teistega. Jumala tahe on, et õpiksime teda armastama, nii et ta saaks meid juhtida teisi armastama. Aga siin probleem. Elame konfliktis riikide ja ihaluste maailmas. Meil kõigil on Jumala antud head ihalused: olla armastatud, omada eesmärki, tunda end turvaliselt, olla rahujalal, ometi on need soovid seotud suhetega – me vajame üksteist!
   Ma ei tunne end kunagi armastatuna, kui olen inimestest lahus. Võin saavutada suuri asju, aga kui keegi mind ei hinda ega vaja, tunnen end mõttetuna. Kuni ma pole kindel, et mind armastavad mõned olulised inimesed, ei tunne ma end turvaliselt. Identiteet tuleb ainult kogukonna kaudu. Ma ei saa olla rahus, kui olen teistega sõjajalal.
   Aga [..] meie sügavaimad ihalused täituvad vaid suhetes ja siiski me alatasa haavame üksteist. Me ei ole niivõrd “haavatud tervendajad” kuivõrd “haavatud haavajad”!
   Muidugi sellepärast me vajamegi hädasti Jumalat. Tema soov on juhtida meid õigesse suhtesse enda ja teistega, aga ajalugu kinnitab, et meie maailmas sigineb riikide vahele konflikte. Inimesed valivad endi tahte ja tee Jumala tahte ja tee asemel ning isegi parimate kavatsuste juures teeme teistele haiget.
…

Jumala riik või sinu riik

   Jeesuse keskne õpetus oli, et Jumala riik on lähedal. ‘Jumala riiki’ või ‘taevariiki’ kirjeldatakse Uues Testamendis umbes 150 korda, aga mida see tähendab? Mis on riik?
   Noh, igaühel meist on oma riik! Sinu on su mõjusfäär, kus sinu tahe sünnib ja sina otsustad, mis juhtub. See on sinu riik.
   Jumal lõi meid niimoodi. 1Moosese 1 peatükis öeldakse, et Jumal andis meile võimu – koos temaga – oma loodu üle. Meie ülesanne on selle eest hoolitseda, vähemalt osa üle, kus meil on mõjujõudu.
…
   Jumala eesmärk on, et me joondaks oma riigid tahtlikult tema riigi armastava valitsuse alla ja teostaks oma tahet tema armastava tahte juhatuse all. Jumala valitsuse all ei kasuta me oma võimu domineerimiseks või sundimiseks või manipuleerimiseks või petmiseks, et saada isiklikku kasu.
  Kujutle vaid miljoneid väikseid riike, mis ei ole joondatud Jumala armastava valitsuse alla, ja hakkad aru saama, mis on meie maailmas valesti. See on tahete võitlus väga katkises maailmas. Igaüks mõtleb: “Kui vaid kõik teised teeksid asju minu moodi, ei oleks enam probleeme!” Me ei vaja midagi vähemat kui riigipööret.
…

Hea uudis ebatäiuslikele inimestele

   Jeesuse aja religioossed inimesed seda ei mõistnud: 

   Jeesus ütles neile: “Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.” (Mt 21:31-32)

    Jeesus ütleb, et Jumal ei taotle usutalitusi, vaid vabatahtlikku suhet. Peame meelt parandama ja uskuma tema head sõnumit. Kreeka keeles on ‘meeleparandus’ metanoio, mis tähendab sõna-sõnalt ‘meelt muutma’ või ‘meele ja tegude muutust.’ Kui sa elad ainult omaenda väikse riigi heaks, pead meelt muutma, pöörduma oma vanadelt teedelt ja hakkama elama Jumala riigis. Ja hea uudis on, et sa saad seda teha!

…
   Jeesus selgitas: “Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!” (Luuka 17:20-21, Eestikeelne piibel 1968)
…

Selle tõttu, mis Jeesus ristil meie heaks tegi, kutsutakse sind nüüd tulema nii, nagu oled; Jumal võtab sind ‘nii nagu oled’, nii et saad hakata elama taastatud õiges suhtes temaga. Kui oled valmis, juhib Jumal sind ellu, mis kasvab seespool ja annab siis elu teistele. See on hea sõnum, sest see on parem, võimsam ja armastavam eluviis!
Jumal ei taha religiooni. Ta taotleb suhete revolutsiooni.  See ei tähenda hüppamist läbi vaimulike rõngaste; see tähendab elamist  lähedases suhtes Jumala ja teistega, nii et Jumal saab hakata tervendama ja taastama seda, mis me maailmas katki on. Elu Jumala riigis on seotud suhetega. Küpsuse saavutamise vahend ja mõõdupuu on suhted! Seepärast ei mõõdeta tõelist vaimulikku küpsust sellega, kui religioosselt või väliselt õigesti me käitume. Küpsust mõõdetakse sellega, kui valmis oleme Jumalat usaldama, tegema, mida ta ütleb, ja laskma tal endid juhtida muutuma armastavateks, elu andvateks inimesteks. Jumal elab oma armastavat elu meis ja meie kaudu, nii nagu oleme valmis. Järgmises kahes peatükis uurime Jumala viise suhtlemiseks, mis lõpuks toovad rahu meie tülis riikidele.

60-60 eksperiment

Kui jätkad Jumalaga ühendusse jäämise ja kuuletumise harjutamist, hakka tähelepanu pöörama, kuidas käitud inimestega enda ümber.

  1. Jää ühendusse. Püüa jätkuvalt parandada, kui tihti pöörad oma mõtted tagasi Jumalaga vestlema. Kasuta iga 60 minuti piiksu, et peatuda ja järgi mõelda, kuidas viimased 60 minutit on läinud. Tähista kindlasti õnnestumisi, et mitte lihtsalt tunda end halvasti ebaõnnestumiste pärast. Kas jätkad vaatamata ebaõnnestumistele? Kas püsid paremini ühenduses? Iga päeva eesmärk on areng, mitte täiuslikkus.
  2. Kuidas kohtlen inimesi enda ümber? Sel nädalal teadvusta oma suhteid Jumala tahte valguses. Iga piiksu või muu meeldetuletuse korral palu Jumalal sulle näidata, kus sinu riik on konfliktis teistega. Palu Jumalal sulle näidata tema riigi tahet, kuidas peaksid toimima nendega, kellega igapäevaselt kokku puutud. Kuuletu!
  3. Kirjuta oma igapäevased avastused päevikusse või blogisse.

HP 5: Kuidas tean, et mingi mõte on Jumalalt?

Posted on by
Katkendeid J.Burke’i raamatust “Soul Revolution”, ptk 5

 Uskumine on nägemine

    Loodetavasti oled proovimas seda püsiva teadliku Jumalaga ühenduses olemise eksperimenti. Kui su kell iga 60 minuti järel piiksub, pöörad oma mõtted Jumalale, vesteldes sellest, mis on su mõtteis, valmis tegema tema tahtmist. Meie eesmärk on muidugi püsiv vestlus, vana Jumala ignoreerimise harjumuse murdmine, et kasvaks võime jääda püsivalt ühendusse.
   Võib-olla küsid: “Aga kuidas ma tead, et need õhutavad mõtted on Jumalalt? Mis siis, kui need on lihtsalt mu enda juhumõtted?”
   Vastus on: teada saad vaid kuuletudes. Tegutse usus; siis tagasi vaadates saab selgeks, kas mõte oli Jumalalt. Ma pole peaaegu kunagi kindel, kas mu mõte on Jumalalt, kuni ma kuuletun. Seejärel tagasi vaadates mõistan. Mõnikord oletad valesti. Järgid õhutust ja tagantjärgi taipad, et see polnud üldse Jumalalt. Aga õppides pead lubama endal ka eksida.
 …

60-60 eksperiment

   Kui sel nädalal püüad jääda püsivalt ühendusse, hakka otsustavalt kuuletuma. Ole avali ja võta riske, kui tajud Jumala Vaimu õhutust. 
  1. Pööra õhutustele tähelepanu. Iga piiksu või meeldetuletuse korral võta hetk, et möödunud tunnile tagasi vaadata. Palu Jumalal sulle näidata, kus võis ta õhutada sind teisiti tegema. Palu tal end juhatada ja aidata järgmise tunni jooksul paremini õhutustele kuuletuda.
  2. Riski kuuletuda. Kui arvad, et Jumal võiks tahata, et midagi teeksid, ära lase hirmul inimeste või tuleviku ees end tagasi hoida. Riski teha midagi Jumala ajendatut ja vaata, mis juhtub. Tee märkmeid sellest, mida päeva jooksul õpid.
  3. Tea Jumala tahet. Jumala tahtele on võimatu kuuletuda, kui sa pole kindel, mis ta tahe selles olukorras on. Ingliskeelset abimaterjali on lehel soulrevolution.net
  4. Võta ühendust teistega. Aruta sõbra või väikegrupiga, mida olete õppinud enda ja Jumala kohta. Kirjuta päevikusse või blogisse, mida avastad Jumala õhutustele kuuletumise kohta. Alati on abiks õppimisel ka teiste avastused.

Hingepööre 0: Valmisolek Jumalat usaldada

Posted on by
Katkend J.Burke’i raamatust “Soul Revolution”

….Jahime midagi, millest arvame, et see toob meile elu. Meie kiirustavas ühiskonnas me räägime kiiresti, sõidame kiiresti, mõtleme kiiresti, sööme kiiresti, aga oled sa kunagi mõtelnud, miks sa kiirustad läbi elu – sõidad ringiratast sellel hiiglaslikul kõntsakeral? Enamik meist veedab oma elu püüdes saavutada seda, mida me arvame end tahtvat, aga kui selle kätte saame, küsime sageli: “Mis nüüd?” Enamik meist ei võta kunagi kiirust maha piisavalt kauaks, et järele mõelda, mida väljendab kunagi see kriips meie hauakivil.
Mis sunnib meid nii kõvasti pingutama? Mida me õigupoolest tahame saavutada? Mille järele me igatseme?
Või las ma teen selle isiklikumaks: Mida sina igatsed? Mida sinu hing tõeliselt igatseb?
Meil kõigil on sügavaid igatsusi, mis on Jumalalt. Mõni tunneb neid igatsusi intensiivselt, teised nagu libiseks hõljukiga elu pealispinnal. Võib-olla on sügavad hingehaavad mõnel isegi katkestanud ühenduse tema sügavamate ihalustega.
Aga sul on neid. Juba oma elu alguses oled leiutanud strateegia, kuidas neid sügavaimaid vajadusi täita, ja ka nüüd juhivad need sügavad igatsused su käitumist, valikuid ja eesmärke (või eesmärkide puudumist).
Olen jõudnud uskumusele, et meie sügavaimad igatsused täituvad ainult suhete kaudu – Jumalaga ja teiste inimestega. Ilma nende suheteta on meie püüdlused ja eesmärgid ja unistused ja saavutused nagu mängurong, mis sõidab ringi mööda – mis on selle mõte?
Aga kuidas me elame oma elu suhtes Jumalaga?
See algab ühe näiliselt lihtsa, aga võimsa voorusega: valmisolekuga.

Valmisolek

Esimest korda kogesin valmisoleku väge, kui olin värske Kristuse järgija. Ainult poolenisti eemaldunud oma vanast elust, pidutsemistest ja kõigest sellega kaasnevast, elasin vaimulikel Ameerika mägedel. Vaimulikust kõrgseisust (pärast iga väikegruppi, kus uurisime Pühakirja ja arutlesime elust Jumalaga) langesin jälle madalseisu (igal nädalavahetusel, tehes asju, mida teadsin olevat Jumala kavatsuste vastu). Aga see oli mu pealiskaudne strateegia saavutamaks seda, mida pidasin heaks eluks.
Ühel laupäevaööl, pärast taltsutamatut õhtut, heitsin voodisse ja hakkasin oma õhtupalvet ütlema. Tuba näis mu ümber pöörlevat, kuid teesklesin, et midagi pole valesti. Järsku koitis mulle: “Ma ei lollita sind oma oma ebasiiraste palvetega, eks ole, Jumal?” Niisiis, mõistes, et ma ei saa Jumalat ninapidi vedada, otsustasin olla jõhkralt aus: “Ma ei taha sulle rääkida oma pidutsemisest, sest ma juba tean, et ma tahan seda jälle teha! Kardan, et kui järgin sinu tahet, ei ole mul enam kunagi lõbus. Nii et kui sa tahad, et ma lõpetaksin, tuleb sul aidata mul näha paremat teed. Olen valmis, et mind aitaksid.”
Teadsin tollal vähe valmisoleku väest, aga kui Jumal kohtas mind selles valmisolekus, hakkasid uued hoiakud vanade asemele tulema. Muutus tundus peaaegu sundimatu. Mõne kuu pärast elasin rohkem Jumala tahtes ja tegelikult nautisin elu rohkem! Aja jooksul hakkasin mõistma, et Jumal tahtis ära võtta mu ‘elu on pidu’ strateegia ning täita mind enam hinge rahuldaval viisil: pidurdamatu lõbu ja naeruga, põnevuse, spontaansuse ja läbipaistvusega lähedaste sõprade ees – ja seda ilma abivahenditeta. Tol aastal hakkasin nägema, et elu Jumalaga toob suuremat põnevust, sügavamad suhted ja intensiivsema elukogemuse kui iial oleks saanud mu pealiskaudne kohese rahulduse strateegia.

Kui ma vaimulikult kasvasin, näitas Jumal mulle muid strateegiaid, millega olin täitnud oma sügavaimaid igatsusi; need ei olnud “valed” või “patused”, vaid lihtsalt paigast ära. Näiteks olen alati tahtnud olla edukas. Olin isegi oma strateegia paika pannud: loon oma firma, saan enda peremeheks ja majanduslikult iseseisvaks. Arvasin, et siis oleksin rahul ja õnnelik, tunneksin end turvaliselt ning elaksin eakaaslaste ja vanemate ootuste kohaselt.
Aga just kolledži teise õppeaasta keskel jäin ma haigeks. Olin nädalaks voodisse aheldatud. Seal lamades, saamata midagi teha, mõtlesin: “Miks ma töötan nii kõvasti, tappes ennast „õnnestumise” nimel?
See oli esimene kord, kui endalt küsisin: “Miks?” Ma ei teadnud vastust. Praegu olen veendunud, et see “miks” tuli usust, et “edu”, nagu seda defineerisin, vastab minu sügavaimatele igatsustele olla kõrgelt hinnatud, armastatud, rahuldatud, õnnelik! Aga see „miks” oli mu hinges nii sügaval peidus, et ma ei näinud seda.
Siis kargas mulle pähe teine küsimus: “Jumal, kuidas sina edu määratled?” Minu isa määratles eduna oma ettevõtte alustamise, rahalise kindlustatuse saavutamise, teistest sõltumatuse – ja ta saavutas nende standardite järgi uskumatu edu. Nüüd käisin tema jälgedes.
Isa viimased sõnad puudutasid sügavalt mu südametunnistust: “Ma annaksin selle kõik tagasi…” “Kui ma saavutaksin edu nii nagu mu isa,” mõtlesin, “kas sellest piisaks? Mis on tegelikult elu mõte, kui kõik meie maised saavutused võetakse hetkega ära? Jumal, … mis on edu sinu jaoks?”

Lugedes tol nädalal Piiblit, juhtusin Heebrea kirja 11 peatükile, mis ülistab inimesi, kes olid edukad Jumala silmis. Lugesin seda ja lugesin uuesti. Neil kõigil oli üks ühine joon – suur usk! See salm jäi mu mõtteisse kinni: “Ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane” (He 11:6).
Nii sain vastuse [oma küsimusele]: Jumal defineerib edu usu kaudu, mitte lihtsalt temasse uskumise tunnistamise, vaid aktiivse, igapäevase, riskeeriva usalduse kaudu, nagu oli suurtel isikutel Heebrealastele 11.  Usaldus ja ustavus on iga suhte aluseks.
Tol nädalal hakkasin oma edustrateegiat küsitavaks pidama ning palusin teise ausa valmisoleku palve: “Jumal, kardan sind usaldada oma edu asjus. Kardan, et teed mind ebaedukaks, kui järgin sinu tahet – see on aus tõde. Aga ma tean ka, et mu hirm on alusetu – kui sa tahad mu edu ära võtta, ei vaja sa õigupoolest mu luba, eks ole? Olen valmis otsima edu sinu tingimustel – aita mul olla usuinimene. Aita mul olla edukas sinu silmis.”
Samal aastal hakkasin päevikut pidama. Kuigi ma ei olnud päevikupidaja tüüpi, hakkasin kirjutama, et seda usuteekonda jälgida. Tahtsin näha, kas Jumal tõesti juhatab minusugust ebatäiuslikku, hädas inimest, kui ma vaid säilitan valmisoleku usaldada, võtta usuriske. Panin kirja oma palved, otsused ja riskid. Vaadates mõne aasta pärast tagasi, olin hämmastunud nähes Jumala paljusid vastuseid, samuti tema otsest, käegakatsutavat osalemist mu elus. Mida rohkem valmisolevaks ja radikaalselt tundlikuks muutusin, seda rohkem mõistsin mõõtmatut isiklikku paremust, mis tuleb igapäevasest Jumala järgimisest. …

 *

Aastate jooksul olen kuulnud palju lugusid ebatäiuslikelt inimestelt nagu ma ise. Mõned neist polnud isegi kindlad, kas Jumal on olemas, aga vähemalt näitasid nad esimesi valmisoleku märke. Teised olid alles usklikuks saanud. Veel teised olid püüdnud aastaid usku taibata. Siiski ühte olen näinud: Jumalale läheb vähem korda, kui segamini su elu on, kui sügavale oled langenud või kui  “hea” oled olnud. Tema tahab teada: “Kui valmis oled sa just nüüd, praegusel hetkel?” […]

 Kas kuuled mind nüüd?

[…] Jeesus ütles tihti: “Kel kõrvad on, see kuulgu!” ja “Kel silmad on, see nähku” (?). Olen üsna kindel, et enamikul inimestest, kelle poole Jeesus pöördus, oli kaks kõrva ja kaks silma. Millest ta rääkis? Ta vihjas vaimuliku kuulamise, nägemise ja mõistmise valdkonnale. …
… Selles raamatus loodan võtta sind kaasa teekonnale avastama, kuidas õpime kuulama ja nägema ja kogema seda usuteekonda, mis hakkab täitma su hinge sügavamaid igatsusi. …
… Jeesus rõhutas, et Jumal kavatseb sulle elu, mis täidab su sügavaimad soovid ja muudab sind eluandvaks inimeseks. Jumal ütleb, et ta tekitab su sisse eluandva allika – aga ainult siis, kui sa tal seda lased. Kuidas? Sellest käesolev raamat räägibki.
Peatükk peatüki järel kavatsen esitada sulle väljakutse 60-päevasele usueksperimendile: proovima, mis juhtub, kui oled 60 päeva jooksul Jumalga ühenduses vähemalt iga 60 minuti järel. Oma koguduses nimetasime selle 60-60 eksperimendiks ja tuhanded inimesed on seda teinud hämmastavate tulemustega. Oled sa järginud Kristust aastaid või pole isegi kindel, kes ta on, pühenda 60 päeva jooksul niipalju endast, kui mõistad, niipalju Jumalale, kui mõistad, ja vaata, mis juhtub. Arvan, et oled hämmastunud. Usun, et kui panustad täiega otsima radikaalselt tundlikku suhet Jumalaga, nagu paljud inimesed selles raamatus, siis avastad eluviisi, mida tahad jätkata. Kuna see eksperiment on seotud Jumala ja inimeste armastamisega, julgustan sind leidma väikegrupp või vähemalt üks-kaks usaldusväärset sõpra (ma nimetan  neid vaimulikeks jooksupartneriteks), kellega koos seda eksperimenti teha.
Aga kõigepealt pead otsustama: “Mida ma tegelikult tahan? Kas olen valmis panustama end 60 päeva, et näha, kas Jumala revolutsioonilised teed viivad ellu, mida ma ihkan?”
…

Ettevalmistus 60-60 eksperimendiks

  1. Pane kirja kõik, mida oma elus igatsed. Ära mõtle sellele, kas need soovid on sinu arvates head või mitte, lihtsalt kirjuta kõik üles.
  2. Nüüd märgi tehtud nimekirjas ära 3 kuni 5 kõige tähtsamat asja (ilma milleta sa ei taha elada). Mispärast on need asjad sulle kõige tähtsamad? Mida sa loodad, et need sulle annavad? Kas loodad, et see soov loob mingi sügavama vaimse/vaimuliku väärtuse?  Kas see vaimne väärtus on su nimekirja eesotsas?
  3. Kui on õige, et meie sügavamad igatsused on head ja Jumala antud, kuidas võiks Jumal tahta täita sügavamaid igatsusi, mida su prioriteedid ilmutavad? Aruta seda kellegagi, keda usaldad.
  4. Kas usaldad, et Jumal tahab täita su sügavaimad igatsused? Mis kartused takistavad teda täielikult usaldamast? Mida võidaksid, kui järgmised 60 päeva Jumalat täielikult usaldaksid? Mida kaotaksid?

Kes teeb mu Isa tahtmist

Posted on by
 
“Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut” (1)
” Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks!” (6)
     Kohut ei või mõista, aga kuidagi peab siiski hindama, kellele oma pärleid jagada. Ilmselt on lahendus see: “Tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!” (5) Kui oma (vaimulikud) silmad on puhastatud, siis näeme ka, kuidas teisi aidata või keda meie pärlid vaid ärritaks. Ilmselt on nii enda kui teiste silmade ravimisel jällegi abiks ka palvetamine. “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!” (7-8) Teistega käitumiseks on siin veel kuldreegel: “Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.” (12) 
     Lisaks ‘sigadele’ ja ‘koertele’ ohustavad ka valeprohvetid, kelle tegude viljad ei ole head, kusjuures üleloomulikud imed ei tõesta, et keegi elab Jumala tahe järgi. Tähtsam on hoiduda ülekohtust.  “Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.  Paljud ütlevad mulle tol päeval: “Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?”  Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!” (21-23)  Eesti keeles on siin sõna ‘ülekohtutegijad’, mis võiks viidata ebaõiglasele kohtumõistmisele (peatüki algusest: “Ärge mõistke kohut!”) ja ebaõiglastele tegudele.  Algtekstis on  ‘seaduserikkujad’. Ning ‘seadus’ sisaldub kuldreeglis: “Tee teistele, mida tahad, et sinule tehtaks!” (12). 
    Taevaisa, palun aita meil ära tunda ja kõrvaldada meie vead, mis takistavad meid nägemast inimesi ja olukordi nii, nagu sina näed, ja  käituda vastavalt, nagu sina tahad.