Tag Archives: Jumalariik

Ülestõusnud Kristus on üle iga valitsuse (Ef 1)

Posted on by

Efeslastele 1

Salmid 3-14 on eesti 1997.a piiblitõlkes pealkirjaga “Hümn Krisuse ülistuseks” ja see on tõesti väga pidulik kiidulaul, täis teoloogilisi nüansse, mille kõigi käsitlemine läheks pikaks.

***

“Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses” (3)

Alustatakse sellest, et Jumal on meid, usklikke õnnistanud “kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses” (s.3). Võib küsida, kas see vaimulik õnnistus vastandub VT lugudele, kus materiaalne jõukus oli õnnistuseks, või on kõik õnnistused mingitpidi vaimulikud?

***

“…tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses,  meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde…
Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda…” (4-5, 11)

Siin on juttu valimisest ja ettemääramisest. Kas Jumal valib ja määrab osa inimesi päästeks, oma lasteks ja pärijateks, aga teisi inimesi mitte? 

Loeme uuesti.
Jumal on meid Kristuses valinud … olema pühad ja laitmatud (s.4),
meid ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu (s.5)
ja Kristuses … oleme ette määratult saanud liisuosa (s.11). (‘Liisuosaga’ mõeldakse pärandit, viidates Iisraeli suguharude kunagisele liisuheitmise teel maa jagamisele, 4Ms 33:54).
Temas on meil lunastus, … andekssaamine (s.7), tarkus ja arukus  (s.8).

Valik, ettemääramine, lunastus (pääste), andekssaamine  ja muud õnnistused antakse Kristuses. Paulus kirjutas selle kirja usklikele (s.1), kes on Kristuses sellest ajast peale, kui nad kuulsid tõde Kristusest ja said usklikuks (s.13). Usklikud on niisiis valitud olema pühad ja neile on ette määratud mitmesugused õnnistused.
Aga kas kõik võivad usklikuks saada? Uskumiseks on vaja teada, mida uskuda. Sellepärast kuulutatakse evangeeliumi, sõnumit Kristusest. Need, kes on usklikuks saanud, on saanud Püha Vaimu (s.13-14). Kuipalju on aga uskuma hakkamise juures inimese, kuipalju Jumala tööd, seda siin ei täpsustata. 

***

“…mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse
ja armastusest kõigi pühade vastu,
ei lakka tänamast teie eest,
teid oma palvetes meenutades,
et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa,
teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi,
et te teaksite,
– milline lootus on tema kutsumises,
– milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees
 – ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.” (15-19)

Usklikke iseloomustab usk Jeesusessse kui Isandasse ja armastus, eriti pühade vastu. Paulus tänab nende eest ning palub meile veel rohkem Jumala äratundmist, s.h Tema lootuse, pärandi kirkuse rikkuse ja väe tundmist. Püha Vaim on siin abiks.

***

“Tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses oli kavandanud  aegade täiuse korraldamiseks,
et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.
Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi,
et me oleksime tema kirkuse kiituseks, …

[Jumala vägi] sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist
ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul,
ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.” (9-12, 20-23)

Kõik see valik, ettemääramine, andestus, tarkus jm on Jumala hea tahe ja plaan, et tema kirkus ja selle kiidetavus tuleks esile. Ta äratas Jeesuse surnuist ja seadis ta kõigekõrgemaks valitsejaks, üle igasuguste maiste valitsejate ja võimude. Tema riik ei ole sellest ilmast. Kuigi selle maailma valitsejad võivad pidada mõttetuid ja hävitavaid sõdu, kehtestada rahvale kahjulikke seadusi või teha muud halba, saavad usklikud Jumalale lootes igaüks oma võimalusi mööda kaasinimesi abistada ja toetada, külvates sellega headuse seemneid, ja jagada lootust Jumala riigile.

Lõpetuseks üks laul, inglise keeles ka kõnekate piltidega: Above All ( Üle kõigi nimede )

Tee, mis viib ellu (Mt 7)

Posted on by

Matteuse 7:13-29

Õige tee ei pruugi olla esimesena ettejuhtuv, lai ja kergesti leitav.  Vaja on rohkem otsida ja kui tee on leitud, sellele ka jääda.
Kitsas tee võib vajada pingutust.
Kitsas tee tähendab ka massist, peavoolust erinemist. Lai tee võib tähendada nii välist vagadust ja sisemist rikutust kui ka läbinisti ilmalikku elu- ja mõtteviisi.
Õigel teel käies kanname head vilja. Kui head viljad ei kasva, siis pole see ilmselt õige tee. 

Mis tagab kitsale teele jäämise?
Edasised õiged igapäevased otsused ja õiged valikud järgnevatel ristteedel.
Jumala abiga jääme igavese elu teele: “Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Seda kuuldes ta vastab sulle. … Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!” (Js 30:19.21)
Jeesus ütles, et tema on tee ja tõde ja elu (Jh 14:6). Tema kaudu saame igavese elu.
Me ei pea elama pidevas eksimise hirmus, aga siiski teades, et tuleb mitmesuguseid ahvatlusi kõrvale kalduda.
Üks viis kõrvale kalduda on järgida valeprohveteid — õpetajaid, kes tunduvad kristlikud, aga kelle õpetus ja elu on millegipoolest vale.

Viljad. Mida elu näitab inimese kohta? 
Vanad inimesed on sageli kas lahked, avatud, sõbralikud, head või siis kurjad ja kibestunud. Näiteks, kui tervis on halb või muud halba juhtunud elu jooksul, on oht kibestuda.

“Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus …” (Gl 5:22-23) Need on Püha Vaimu viljad, s.t me ei pea neid ise, ilma Jumalata saavutama.
Seda loetelu võib mõista ka nii, et Vaimu vili on armastus ja kõik ülejäänu kirjeldab seda armastust (“Vaimu vili on armastus: rõõm, …”).

Üks oluline vili on andestamine. Mõned ei andesta.

Aga mis siis, kui inimene on hea, aga Jumalat ei tunne?  
Kel pole võimalik olnud evangeeliumi kuulda, on ilmselt eriolukorras. Järgnev kirjutati küll juutide ja Moosese seaduse kohta, aga arvatavasti kehtib see ka Jeesuse sõnumi kohta. “Jumala juures pole erapoolikust. Kes teevad pattu Seaduseta, need ka hukkuvad Seaduseta, kes teevad pattu Seaduse all, neile mõistetakse kohut Seaduse järgi. Jumala ees ei ole ju õiged Seaduse kuuljad, vaid Seaduse täitjad, kes mõistetakse õigeks. Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.” (Rm 2:11-15).
Peamine pole evangeeliumi kuulmine, vaid sellele vastav elu.
Siiski, kes on Jeesusest kuulnud, sel on mõistlik kuuldu järgi teha (s 24j).

Teod. Mõned teevad vägevaid tegusid Jeesuse nimel, aga ei pääse taevariiki. Võib-olla siinjuures meenub mõni tuntud tervendusevangelist ja lugu, kuidas nad püüavad jätta muljet, et toimub rohkem imesid kui tegelikult. Petised ei saa taevariiki.
Aga mida on siit õppida tavainimesel?
Mõni võib loota sellele, kuipalju ta on head teinud. Või kuipalju Jumalat otsinud.  
Kui väljaläkitatud jüngrid tulid tagasi Jeesuse juurde ja rääkisid vaimustusega, kuidas kurjad vaimud nende sõna peale välja läksid, ütles Jeesus: “Rõõmustage pigem, et teie nimed on taevas kirjas.” (Lk 10:17-20)
Imesid sünnib vahel, aga tähtsam on teha Taevaisa tahtmist (s 21) ja mitte teha ülekohut (s 23).

Vundament. Ehitades tuleb arvestada kohalikke olusid, näiteks maavärina ohtu. Iisraelis sarnanevat kuivanud liivane pinnas kaljule, mistõttu olevat oht eksida.
Vundament maksvat kuni 30% hoone hinnast, sest sellele rajaneb kõik. Samamoodi on vaimses sfääris: kui alused on paigas, kui oleme Jeesuse õpetust kuulda võtnud, jääme püsima ka elutormides. (Ja kui kukumegi, on lihtsam jälle üles tõusta).

Mida tähendab, et Jeesus õpetas meelevallaga?
Jeesuse õpetuses võis olla mingi tajutav vägi. Kuulaja võis ehk tunnetada, et tõesti nii ongi, nagu Jeesus rääkis. 
Ta tõi ehk äärmuslikke, liialdatud näiteid, mis meelde jäid.
Ja ta õpetas endast: ‘ma tunnistan neile’, ‘kes minu sõnu kuuleb’, ‘kes teeb mu isa tahtmist’.

Jumal, tänan, et sinu abiga saame käia igavese elu teel! Palun aita meil olla head puud, mis kannavad head vilja!

Siis näeme teda nii nagu ta on

Posted on by

(Karantiiniaja ülestõusmispühadel)

“Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” (Johannese 14:2-3)

Jeesuse surm ja ülestõusmine, mida nüüd jälle tähistatakse, tähendab, et ka meil on lootust ülestõusmisele ja elule igavikus. Meil on lootus igavesele elule koos oma Loojaga, Jumalaga, kes on samaaegselt kõikvõimas püha Valitseja ja armastav Isa.
Ta on universumi tekkimise algpõhjus, tema käes on kõrgeim võim ja lõplik kontroll kõige juhtuva üle.
Ta tegi meid, inimesi, et oleksime nagu tema lapsed, tema sarnased ning muu loodu head peremehed ja perenaised. Ta tegi meid tegema head, aga andis vabaduse teha ka halba. Ja kahjuks teeme ka halba. Palju loodust on ära rikutud. Mõõtmatult on ajaloos kurja toime pandud. Kes meist poleks kordagi milleski eksinud?

Jeesus tuli meid lepitama Loojaga, et õpiksime tegema head – head, mis pole hea ühe inimese isekast perspektiivist, vaid hea suures plaanis.

Süütu Jeesuse tapmine näitab inimeste kurjust ja rikutust ning Jumala valmidust kannatada ja surra meie heaks.

Jeesuse surnuist ülestõusmine näitab Jumala võimu elu ja surma üle.

Meid ümbritsev maailm ise ja Jeesuse lubadus tulla tagasi kohut mõistma näitavad, et see maailm ja siinne elu ei ole igavesed.

Rasketel aegadel räägitakse maailma lõpust, aga meile pole antud teada, millal see täpselt tuleb. Igaühe isiklik maailmalõpp on siis, kui tema maine elu lõpeb või tema senine elu olulisel määral kokku variseb.
Kõige olulisem ettevalmistus nii isiklikuks kui üleüldiseks maailma lõpuks on seada korda ja hoida korras suhe oma Loojaga, kellega veedame igaviku. Või siis kellest jääme igavesti lahutatuks.

“Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.” (1 Johannese 3:2)

“Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1 Korintlastele 13:12)

Praegu suhtleme palju tehniliste vahendite kaudu ja igatseme aega, kui saame jälle päriselt inimestega kohtuda – päriselt kallistada või kätt suruda, päriselt näha ja kuulda, päriselt teha midagi koos, kartmata nakkuse pärast..

Samamoodi on praeguses elus piiratud meie Jumala-kogemine. Vaid usu, teiste inimeste jutustuste, võib-olla mõne üleloomuliku kogemuse kaudu teame Jumalast, aga me ei näe teda oma füüsiliste silmadega ja enamasti ei kuule teda füüsiliste kõrvadega. Vahel võime tunnetada tema ligiolu soojuse, rahu või armastusena, aga me ei saa teda füüsiliselt puudutada.

Igavikus aga saame olla reaalselt Jumala juures – näha teda oma igavese ihu silmadega, kuulda teda oma igavese ihu kõrvadega ja kogeda päriselt muude igavese ihu meeltega. Ja saame esitada maapeal vastuseta jäänud küsimusi, kui need siis veel olulised on.

Vaeste päralt on taevariik (Mt 5)

Posted on by

Matteuse 5:1-5

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.” (3-5)

Kuidas see mäejutlus jüngritele nii hästi meelde jäi, et seda nii hästi kirja panna? Tol ajal, kui kirjaoskus, kirjutusvahendid  ja seega märkmete tegemine ei olnud nii levinud, kasutati õpetamiseks ja meeldejätmise hõlbustamiseks oma metoodikaid. Tänapäeval võime paljutki lihtsalt Google’ist otsida, aga juutidel oli kombeks oma pühakiri pähe õppida. Kui keegi mingit fraasi tsiteeris, teadsid teised ise, kuidas tekst edasi läks. Tegelikult on rasketel aegadel ikka abiks olnud, kui tähtsad tekstid ja tarkused peast kohe võtta on. Kasvõi Nõukogude ajal, kui sõjaväeteenistuses, vangilaagrites, aga ka tavaelus polnud Piibleid käepärast. Ja igasuguse muu tagakiusu aegadel. Aga ka lihtsalt tänapäeva kiire elu ja infouputuse keskel on hea, kui vaimulikke tekste on meelde jäänud või pähe õpitud. Siis on Pühal Vaimul mida meile meelde tuletada. 

Mida tähendab ‘õnnis’? Eesti kõnekeeles seda vist eriti ei kasutata? Kas siin võiks olla lihtsalt ‘õnnelik’? Aga õndsaks nimetataske ka kurbi, see nagu oleks õnnelikkuse vastand? 
‘Õnnis’ võib sisaldada õnnelikkust, aga on igavikulise dimensiooniga, vaimulik rõõm, rahu Jumalaga, õigsus Jumala ees. 

Kas ‘vaimus vaeste’ all mõeldakse lihtsalt materiaalselt vaeseid, kes  ei saanud minna templiteenistusele, sest ei olnud, mida ohvriks tuua? Või neid, kel mõistus puudulik? Usklikke on ju vahel ka sellisteks peetud.
Eestlased on majanduslikus mõttes maailma rikkamate hulgas ja mitte eriti õnnelikud. Aafriklased on pigem vaesed, aga õnnelikumad. Justkui klapib? 
Materiaalselt rikas loodab pigem endale, vaene ehk otsib rohkem Jumala abi. Teisalt osad rikkad kasutavad oma varandust ühiskonna heaks – loovad töökohti, toetavad mitmesugust arengut ja on seega ka ühiskonnas vajalikud. Ometi on nad ehk rohkem hõivatud oma varanduse haldamise ja vähem Jumala asjadega? Aga kui vaene on hõivatud oma esmavajadustega, ei pruugi temagi Jumalale mõtelda…
Ilma omandita on justkui vabam elu. Aga kui asjad pole kellegi omad, kes siis nende eest vastutab ja hoolitseb? Isegi Eedeni aeda pidi inimene harima ja hoidma (1Ms 2:15). Kas igavikus on teisiti?

Rikkus ei pruugi seisneda rahas ja varas, vaid suhetes, heategudes jms, mis teeb tegelikut õnnelikuks.
Õnnis on see, kes on avatud Jumalale, olgu siis materiaalsetes esmavajadustes abi otsimiseks või vaimset rikkust taodeldes. Suhtumine on olulisem kui vara hulk. Paulus kirjutab, et rahaARMASTUS on kurja juur, mitte raha ise (1.Tim 6:9-11). 

Kas ‘taevariik’ tähendab igavikku? Sõna ‘taevariik’ esineb Matteuse evangeeliumis, mujal Piiblis on juttu Jumala riigist. See ei ole ainult igavikus, vaid ka praegu on Jumal universumi valitseja. Jumala riik ilmneb inimeste heades tegudes. 

Õndsad on kurvad. Kas kirikusse ei tohigi rõõmsalt minna? On aeg kurvastada ja aeg rõõmustada. Juba salmis 12 kutsub Jeesus rõõmustama. 4.salmis võib olla mõeldud kurbust patu pärast, mis toob meeleparanduse ja andestuse, või leina, mida leevendab ülestõusmise lootus. Kas oled kurvastanud patu pärast? Nii enda patu pärast  kui üldiselt? Kas see kurvastus oli meeleparanduseks (2Kr 7:10)?

Kes on ‘tasane’? Vaikne, tagasihoidlik… Ei domineeri, ei tekita konflikte… Vagur, malbe, kuulekas… Aga ta on kuulekas Jumalale, mitte alati kõigile inimestele meele järgi.  

Nad ‘pärivad maa’ – siis ikkagi saavad mingi omandi? Siin võidakse mõelda uut Jeruusalemma, uuendatud, igavikulist maailma, kus nad valitsevad koos Jeesusega. 

Mäejutlus algab paradoksidega – vaesus, kurbus, tasadus, nälg ja janu jne ei ole inimestele eriti ihaldatavad, aga Jeesus seostab need õndsusega. Sest meie oma ressurssidest ei piisa õndsuseks – igavikuliseks rõõmuks ja rahuks, aga kui tunnistame oma puudujääke, saab Jumal meie puudusesse lisada oma väärtuse, nii et piisaks.

Kogemusi teisest ilmast (“Imagine Heaven”)

Posted on by
   John Burke on lugenud ligi tuhandest surmalähedasest kogemusest ja teiste inimeste teemakohaseid uurimusi ning kirjutab oma raamatus Imagine Heaven, et kuigi inimesed neid kogemusi mitmeti tõlgendavad, sarnaneb kirjeldatu sageli Piiblis kirjutatuga, seda täiendades ja illustreerides. Usaldusväärsuse suurendamiseks valis ta raamatusse lood eelkõige inimestelt, kel poleks nende väljamõtlemisega midagi võita, vaid pigem usaldust kaotada, samuti erineva usulis-kultuurilise taustaga inimestelt.
   Paljud jutustavad, kuidas nad nägid ja kuulsid ise kehast väljas olles enda elustamist ja muud ümbruskonnast, mida nad oma voodist ei saanud näha. Selles elus pimedad jutustavad, kuidas nad teispoolsuses nägid. Üldse tuntakse end seal elavama, erksamana, tervemana kui praeguses maailmas. Aeg ja ruum on seal teistsugused ning kehad on justkui valgusest. Kohatakse siitilmast lahkunud sõpru ja sugulasi, s.h esivanemaid, keda selles elus ei tuntud.
    Ja sõltumata usulisest taustast kohtutakse valgusolendiga, isikulise Jumalaga, kelle ligiolu on täis armastust, millest ei tahaks enam lahkuda, või vähemalt sageli nähakse eredat valgust ja tuntakse positiivseid tundeid. Jumala juures tuntakse end kojujõudnuna. Mõni näeb oma senise elu ülevaadet ja sageli tajutakse mingis vormis, et elus peamine on armastus – keegi/Jumal armastab meid ülevoolavalt, isegi teades meie puudusi ja eksimusi, mida seal ei saa varjata.  Ning meiegi peaksime teisi armastama.
    Ilmselt oli surmalähedane kogemus ka apostel Paulusel, kui teda surnuks peeti ja linnast välja lohistati (Ap 14:19-20) ning kui ta tõmmati üles kolmandasse taevasse, kus ta koges kirjeldamatuid asju ega teadnud, kas ta oli ihus või ihust väljas (2Kr 12:2-4).
   On ka halbu kogemusi, neist ehk ei räägita niipalju ja need võivad olla nii traumaatilised, et inimene blokeerib need üldse oma mälestustest. Mõned satuvad algul vähem või rohkem hirmsasse kohta, ning paludes Jumalat, päästetakse sealt. Mõnele lihtsalt näidatakse nii põrgut kui taevast.
Põrgukogemused võib jagada kolme gruppi:
  • udune tühjus,
  • halbadesse tegudesse või hoiakutesse lõksujäämine (nende lõputu kordamine),
  • hirmus sügavik.
Jumal ei hülga neid, kes tahavad tema abi, aga ta ei saa võtta taevariiki neid, kes ei allu tema juhtimisele ja armastuse seadusele, sest nad tooksid kaasa kurjuse.
Elu läbivaatused toovad esile unustatud olukordi, salamõtteid ja motiive ning inimese käitumise mõju teistele. Keskmes on ikka, kuidas keegi on teisi armastanud ja teistele head teinud.
Paljud, nii kristliku kui muu taustaga inimesed, näevad raamatuid, kus on kirjas inimeste head ja halvad teod.
Lõplik kohus tuleb maailma-ajastu lõpus ja need, kes on Jeesuse  vastu võtnud, saavad suurema või väiksema tasu vastavalt oma tegudele:
“Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.” (1Korintlastele 3:11-15)
Mõned asjad, mille eest Jumal tasub:
  • usu säilitamine vaatamata raskusele,
  • Jumala juhtimise otsimine ja järgimine,
  • inimeste aitamine kasvamisel Jumalale lähemale,
  • hästi tehtud igapäevane töö,
  • väiksed armastusest tulenevad heateod,
  • oma vara kasutamine ausalt ja headeks tegudeks.
Taevas ei ole igav. Seal kogeti kirjeldamatut ilu: muusikat, värvidemängu, harmooniat elupaikade paigutuses, võrratuid looduspilte. Seal ootab igaüht sobiv eluase ja igavene varandus ning põnevad, võimetekohased ülesanded. Ilmselt jätkub seal ka areng. Suurim tasu on Jumala enda ligiolu.
Mitmed nägid ka Uut Jeruusalemma, mis sarnaneb Ilmutuse raamatus kirjeldatuga.