“Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?” (2-3)
Nagu hirv ja iga muu elusolend vajab elamiseks vett, nii vajab inimhing tõeliselt elamiseks Jumalat – elavat, tõelist Jumalat, kes on väärt jumaldamist. Hing igatseb Jumalat, kes on elu ja jõu ja elumõtte allikas, kes on püha ja igavikuline, kõrgemal selle maailma pöörasusest ja samas armastavalt ligi igapäevaelu väljakutsetes. Alati pole see igatsus ehk eriti tuntav, aga vahel on talumatult suur – siis, kui Jumal tundub kaugel olevat.
“Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: “Kus on su Jumal?” Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.” (4-5)
Jumal ei säästa meid alati selle maailma raskustest. See on üks olukord, kui Jumal võib tunduda kaugel olevat. Halvemal juhul keegi veel parastab ka, nagu selle psalmi kirjutamise ajal igasugu õnnetusi peeti Jumala hülgamise märgiks. Aga seda suhtumist esineb paraku ka tänapäeva kristlaste hulgas, vahel teadliku õpetusena, vahel heauskse kogenematusena. Tegelikult oligi tookord tegu Jumala karistusega, kui ta laskis oma rahva võõrale maale küüditada. Aga see polnud lõplik hülgamine. Ja nagu Iiobi raamat näitab, pole iga õnnetus sugugi karistus.
Psalmist nutab taga aega, kui ta sai olla koos Jumala rahvaga ja minna Jumala kotta, aega, kus ta sai koos teistega pidutseda, tänada, hõisata. Lisaks ta juhtis neid, st tal oli koguduses mingi roll, mida enam ei ole. Jumala lähedus võis talle seostuda Jumala kojaga, Jumala rahva kokkusaamisega, võimalusega mingis rollis teenida. Kus on Jumal nüüd, kui neid ei ole? Kus on Jumal siis, kui vastikud haigused takistavad kokkusaamisi? Või igasugu probleemid või haigused võtavad jõu teenida, panustada koguduses?
Jumal saab olla meiega kõikjal ja armastada meid igas olukorras, ometi vahel on raske seda kogeda.
“Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest! Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel. Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle. Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole. Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: “Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?” Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: “Kus on su Jumal?”.” (6-11)
Psalmist kutsub oma rõhutud hinge ootama Jumala abi ning meenutab Jumalat ja tema heldust. Teisalt tema hinges mässab endiselt nagu mäestikujõgede ja koskede veetulv. Kas suutis ta laulda tänu- ja kiidulaulu? Igatahes ei puudu ka tunne, et Jumal on ta unustanud ja jätnud kurvastama vaenlase surve alla. Ja lõpuks jälle refräänina oma hinge julgustamine Jumala abi ootama: “Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (12)
Sõna blogi 